Roadtrip part 3 aka the end

11. päev ehk 19. märts / Blue Mountains near Sydney

Tegemist oli minu lemmikpäevaga roadtripist! Nimelt käisime Blue Mountains National Park'is bushwalkil (tõlkes matkamas). Mõtlesime, et paneme igaks juhuks spordiriided selga (üle kuu aja sai spordiriided kotist välja võetud). Õigesti tegime, sest lõpuks matkasime rahvuspargis maha ca 10 km ja plätudega oleks see retk kohati väga ohtlik olnud. Mööda kilomeetrite pikkusi treppe vantsisime üles ja teinekord jälle alla, samal ajal saatis meid imeline loodus. Lihtsalt iga paarisaja meetri tagant pidin jälle pilti tegema! Ilmaga vedas ka tohutult - päike säras ja oli parajalt kuum, et matkates selg märjaks saada.

Rahvusparki kutsutakse Sinimägedeks sellepärast, et gumtree'd ehk kummipuud tekitavad sinakat udu, mis hõljub metsade kohal jättes mulje sinistest mägedest. 

Sinimägede magnetiks on kõrvutiasetsevaist kaljunukkidest koosnev Kolme Õe mäetipp. 

Kõigil Kolmel Õel on olemas ka nimed: Meehni, Wimlah ja Gunnedoo. Paraku, nagu enamus maailma ajalukku minevaid loodusnähtusi, ähvardab ka Kolme Õde tulevikus häving. Põhjuseks on pehme liivakivi, mis on keskkonnamõjude suhtes väga tundlik ning umbes 1000 aasta pärast võivad kuulsad liivakivisambad olla sügavasse orgu langenud. 

Ülalt avaneb suurepärane vaade järskudele kaljuservadele ning all orus laiuvatele lõpututele eukalüptimetsadele. Eemal kerkivad orust taas kõrged mäed, mis ulatuvad nii kaugele kui silm seletab. Huvitava kujuga kaljutippude juurest voolab alla mitmeid jugasid. Samast mäe harjalt viib alla orgu lõputuna näiv trepp. Giant Stairway on oma nime vääriline – olles sadakond astet seljataha jätnud, oled alles poolel teel ja kuna me oleme konservtoidu peal eriti nõrgaks jäänud, loobusime ning ronisime tagasi Prince Henry Cliff Walk rajale, mis viis lõpuks alla vihmametsa ning imeilusate koskede juurde. Teel olles läbisime palju vaateplatvorme, kust avanesid imekaunid vaated alla orgu. Vihmametsas oli õhk ikka hoopis teine kui mujal, nägime palju kummipuid, võimsaid sõnajalgpuid ning palju muud huvitavat. Teel kohtasime mitmeid sisalikke ja üht eriti suurt sisalikku. See sõber oli umbes 30cm pikk ja 8cm lai ning hästi värviline!

Kuna me olime vahepeal mitu päeva oma roadtripist veetnud ainult sõites ja autos istudes, siis metsa matkama saades oli meil nii palju energiat, et tahtsime ära  näha ka Leura kosed, mis asuvad aga hoopis teiselpool. Lõpuks kõmpisime tagasi parklasse auto juurde mööda maanteed, endal jalad nagu makaronid all. 

Sinimägedes veetsime kokku u 3h, seejärel käisime kohalikus toidupoes ning suundusime telkimisala otsima. Eesmärk oli leida dušiga koht, sest peale matkamist oli väga kleepuv olla. Nagu viimasel ajal ikka, tripisime mitmesse kohta, enne kui leidsime sobiva koha. Nimelt tundus mingi usklike karavanpark meiesugustele ateistidele natuke creepy. Maandusime ühte mõnusasse telkimisalale, kus piknikulaudade ja wc'de vahel siblis ringi kümmekond kängurupoissi. Koht ise oli jõe ääres ja oli väga nunnu.

Sõime ning Harles parandas autot. Ilmnes, et mootoririhm (??) hakkas mõranema ja tundus olevat tark tegu see ära vahetada. Tubli poiss sai sellega suurepäraselt hakkama. Järjekordne tõestus, et Gretsiga kahekesi poleks me küll roadtrippi saanud ette võtta. Auto kapoti all toimuvast on meil null teadmised.

Õhtul võtsime sooja duši ja mõtlesime vaadata õudukat (viimasel ajal muud ei teegi, kui vaatame enne magamaminekut õudukaid, et siis pärast terve öö parakates igasugu hääli kuulda). Õudukas Wrong Turn 4 osutus täielikuks komöödiaks ja jumal tänatud, et läpaka aku tühjaks sai ning me magama saime jääda. Öösel oli nii hea soe magada. New South Walesi osariigis on palju soojemad ja mõnusamad ilmad, kui külmas Victorias. Taas oleme saanud kanda lühikesi riideid ja öösel magada ilma külma tundmata (ja mu seljavalud ka kadunud-jee!).

12. päev ehk 20. märts / Sydney

Hommikul tahtsime minna pesema, et end ikka suurlinna jaoks korda teha. Poolel teel tuli meile aga vastu pargi töötaja ja ütles, et kämpimise eest oleksime pidanud maksma ja seega ei tohi me ka kasutada wc ja duši, mille suunas me just liikusime. Töötaja ütles, et võime kasutada rahvuspargi wc'd. Selles wc's polnud aga sooja vett, nii et olime sunnitud end jääkülma veega pesema. Me reaalselt kiljusime ja laulsime seal duši all, aga vähemalt ärkasime lõplikult üles ja saime puhtaks :))

Sydney oli vaid tunniajalise tee kaugusel ja linna jõudes valdas jälle õndsustunne. Linna sõitsime sisse kohe üle kuulsa Sydney Harbour Bridge'i, mille 134 meetri kõrguse kaare peal on julgematel võimalus ka jalutada...198$ eest muidugi. Meie jalutasime kaare alt üle silla ja vaade Sydney vanimale linnaosale the Rocks ning ooperimajale oli sellest olenemata imeline! Ooperimaja on Sydney au ja uhkus ning linnaikoon. Väga veider oli selle hoone kõrval seista, kui muidu olen seda harjunud telepildist või Austraaliat tutvustavatest raamatutest nägema. Sellistel hetkedel tunnen alati, et olen so blessed ning õnnelik, et saan reisida ja maailma näha! Jalutasime veel kuninglikus botaanikaaias ning käisime ühes rooftop baaris söömas. Harles nimelt tahtis meile kangesti välja teha and didn't take no as an answer, seega aitäh veel kord, et saime konservtoidu asemel head ja paremat :)

Austraalia "pealinn" sai üle vaadatud ning aeg oli suunduda järgmisesse telkimiskohta. NAGU IKKA ekslesime ringi, sest Google Maps juhatas meid kuskile pärapõrgusse. No õnneks leidsime metsa sees ühe teise camping ala just enne pimedaks minekut. Tegime vessarit ja mängisime kaarte, kui äkki kottpimedast sõitis ülisuure kiirusega camping alale mingi jeep ja välja hüppasid 4 kahtlast venda. Just samal hetkel ilmus laua peale megasuur ämblik, nii et sel hetkel ei teadnudki, mida rohkem karta. Õnneks need kahtlased tüübid kartsid ämblikku ja üks mees võttis saapa jalast ja lõi lataki ämbliku laiaks sinna laua peale. Me korjasime oma asjad kokku ja ei pidanud nendega sügavamasse vestlusesse langema. Nad juba hakkasid Wolf Creekist rääkima ja ma ei tea mida..

Tahtsime oma traditsiooni jätkata ja õudukat vaadata, aga kuna netti ja levi polnud, ei saanud seda teha. Natuke eemal telkisid aga kaks meest oma suure villaga (reaalselt neil oli isegi oma wc seal), kes vaatasid DVD mängijast X-Filese. Harles läks neilt laenuks mõnda filmi võtma ja sai ka 3 õudukat. Tuli välja, et üks neist oli politseinik ja teadis rääkida, et eelmisel nädalal oli selles sammas camping alas autod öösel tühjaks tehtud. Me krabasime kohe kõik oma väärtuslikud esemed ja passid selle peale kaissu! 

12. päev ehk 21. märts / autosõit Gold Coasti suunas

Varahommikul müristas ja sadas vihma ning seega oli uni supermagus ja väga raske oli ärgata! Lõpuks pakkisime oma telgi kokku ja asusime taas teele. Järgmiseks sihtkohaks Byron Bay ja Brisbane!

Kogu sõidu aja ainult sadas ja sadas, suhteliselt keeruline oli üldse midagi läbi tuuleklaasi näha. Õnneks läks ilm sõites Gold Coasti poole aina ilusamaks. Kolm tundi hiljem oli jalg juba krampis gaasi hoidmisest. Lõpuks jõudsime kämpamiskohta, kus oli kõik eluks vajalik olemas ja veelgi rohkem-lausa suur suur suur plasmatelekas. Seda siis mina kui maakas seal vaatasin, kuni tulid kaks vanahärrat ja üks proua, kes hirmsasti minuga jutustada tahtsid. Aussis ongi inimesed sellised-neid reaalselt huvitab sinu elu ja tegemised ning loomulikult tahavad nad palju jutustada :)

Vahepeal käisin järve ääres telefoniga rääkimas ja pidin end poolsurnuks ehmatama, kui üles vaadates nägin väikest opossumit mööda elektriliini ronimas. Ta oli nagu aastatepikkuse kogemusega köielkõndija. Kahjuks mu ultramoodne telefon ei oska kottpimedas pilte teha ning seega peate mu juttu ilma fototõestuseta uskuma!

Õhtul hakkasime jälle telgis õudukat vaatama, aga peale viit minutit sain aru, et olen seda näinud ja jäin hoopis magama. Öösel jälle sadas kõvasti, kuid oli nii soe, et mul hakkas lausa palav!

13. päev ehk 22. märts / Gold Coast

Esimene peatus oli Nimbin nimelises hipilinnas, mis asub vihmametsade ja mägede vahel.

Nimbin on Austraalia kanepipealinn. Selles Austraalia kõrgeima töötusega väikelinnakeses tegeletakse peamiselt marihuaana müümisega ja kanepikookide küpsetamisega. Tegemist on väikese linnakesega, kus elab palju potheade ja seega on siia kolinud kõik sellel alal tegutsevad firmad ja isikud oma tavaari müüma. Kuid samas on seal reaalne hipi-õhkkond ja see jõuab sulle kohe kohale, kui linna jõuad. Vikerkaar on igal pool - isegi majad on vikerkaare toonides! Iga pood ja maja on eriti hipilikult ära ehitud. 

Nimbin sai kanepipealinna staatuse 1973 aastal, kui seal toimus Aquarius Festival. Festival tõi linnakesse kohale suurel hulgal hipisid, üliõpilasi ja muidu ökoinimesi. Peale 10 päevast festivali need inimesed enam ei lahkunudki, vaid rajasid oma kommuuni. Kanep on kohalike jaoks püha taim ja nende elu tundub tiirlevat selle seadustamise ümber. 

Kuigi poodides leiduvad herbid ja brownied nö pilve ei tee, siis selle eest on tänavad täidetud self-employed diileritega, kes kõik üksteist üle trumbates sulle iga paari sammu tagant üliodavaid ja väga korralikke aineid müüa üritavad... kanep, hašiš, brownied jne.

Tänaval vastu tulevad inimesed on klaasistunud pilkudega, rõõmsad ja õnnelikud. Kanepit suitsetatakse seal nii palju ka seetõttu, et linnas alkoholi ei müüda!

Meie peatusime Rainbow nimelises kohvikus, mis meenutas kangesti Bali Rainbow kohvikut, ja jõime taevalikke mustikasmuutisid. Üldse kogu Nimbini pisike peatänav sarnanes väga Bali tänavatele - inimesed müüsid oma stashi pisikeste laudade tagant.

Sõitsime läbi ka Byron Bayst ja Gold Coastist. Esimene oli selline armas surfilinnake, mille elanikkonna moodustasid vist 90% ulatuses noored surfatid. Oioioi, kui palju ilusaid inimesi ja pruune kehasid! Rand oli amazing ja ookean oli täis surfareid. Gold Coastist läbi sõites oli mul tunne nagu oleksin Miamis. Viiekümne aastaga on Gold Coast saanud väikesest rannikulinnakesest poolemiljonilise elanikkonnaga metropoliks, kus sadakonna meetri kaugusel surfiplaažist kõrgub grupp pilvelõhkujaid. Nende seas on ka 2005. aasta lõpus valminud 323 meetri kõrgune Q1, mida peetakse hetkel maailma kõrgeimaks elumajaks. Tundub, nagu see linn on ainult lõõgastujate, elu laineharjal surfajate ja nende teenindajate päralt. Sinna linna oleks tahtnud kauemaks jääda, aga seda ehk tulevikus, kui teise aasta viisa on kindlustatud. Hetkel on tähtsamaid asju vaja ajada (ehk farmitöö leida).

Campimiskohaks oli Gold Coasti äärelinna keskel olev tourist park. No nii paljude inimestega ühes kämpimiskohas polegi me varem olnud. Kõik kohad olid autosid, telke ja karavane täis, igal pool siblasid ringi lapsed ja nende vanemad grillisid hunnikute viisi grillvorste. Meie panime kogemata peaaegu mikrolaineahju põlema, jutustasime jälle ühe Aussi naisega, kes uuris, kust me tuleme ja mis plaan meil on, vaatasime filme ja jäime magama.

14. päev ehk 23. märts / Brisbane & roadtripi lõpp

Täna on siis meie roadtripi viimane päev. Kokku oleme Perthist - Brisbane marsruudil maha sõitnud 7600 km. On olnud tore aeg: nägime ära Aussi suurimad linnad ja ilusaimad vaated. Elasime 14 päeva telgis ning telkimislaagri lahti-ja kokkupakkimises oleme nüüd eriti osavad. Ihuüksi kottpimedas metsas metsloomade seltsis magamine enam ei hirmuta, külma ei karda ja purgitoit maitseb hâsti. Sellegipoolest ei jõua ma ära oodata, millal saan tagasi linna, kus saan magada pehmes voodis, süüa normaalset toitu, pesta sooja duši all ja kanda midagi muud kui dressipükse. 

Suurimad tänud lähevad siiski Harlesele, ilma kelleta ei oleks me seda roadtrippi ette saanud võtta. Thank you!

Roadtripi peatükk meie eludes on nüüd samuti läbi ning loodetavasti jõuame juba täna farmi/leiame farmitöö ja saame alustada 88. päeva kestvat tööd, mis tagab meile teise aasta viisa.

Järgmine postitus tuleb juba loodetavasti farmist! 

Päikest!

Katriin