Vietnam - The Land of Coffee
Reedel tegin tööl kaasa kiire lōunapausi aja ning nii kui tramm oli möödas, vōtsin vâlja oma tasuta siidri. Ōnneks oli Shaun parasjagu lōunapausil, nii et jutustasin seal temaga tunnikese ning siis lâksin kiiruga koju. Pakkisin viimsed asjad, sōin, vârvisin kiiruga juuksed ja umbes tunnikese olin lebos. Harles oli nii tore, et pakkus vâlja, et viib mu lennujaama âra, nii et ei pidanudki bussidega trippima. Perthi lennujaamas passisin umbes poolteist tundi enne kui lennukile lasti. Olen kaks korda enne Tigerairiga lennanud ja juba nendel kordadel lubasin endale, et jârgmisel korral lendan mōne teise lennufirmaga. Aga no midagi pole teha - odav lennufirma on ikka odav lennufirma. Lennukis jalgadel ruumi polnud ja kui minu ees olev inimene end veel leboasendisse lasi, olid mu pōlved surutud tema tooli seljatoa vastu. Lisaks oli mul lennukis megakûlm ja kui palusin tekki, öeldi mulle, et nende lennukites polegi tekke. Aga kataloogis ju mûûakse tekke?! Siis raudselt oleks teki saanu...