Roadtrip part 2
Hei! Oleme elus ja terved ning aeg on teile väike update meie tegemiste kohta anda. Kui eelmises postituses mainisin, et roadtrip on kuskil 3000km pikk, siis nüüdseks oleme sõitnud maha juba ca 6000 km.
6. päev ehk 14. märts (Minnipa-Port Wakefield) circa 300 km
Minnipa linna juures telkisime hiiglasliku Pildappa Rock juures. See oli parim kämpimiskoht so far, sest esiteks oli vaade suure rocki otsast imeline, teiseks olime seal ainukesed inimesed ning seega oli meil nö oma wc, grill ja piknikulaud. Ainult õhtul avastas Grets vetsust hiiglasliku ämbliku ning pärast seda me enam nii julgelt vetsu ei läinud. Tegime jälle süüa ja mängisime kaarte ning Grets jõi oma veini ja Harles jäkut. Ainult mina olin see outsider, kes ei joonud (eesmärk on roadtripi ja farmiaja jooksul mitte juua, sest Perthis sai juba niigi liiga palju pidutsetud). Ilmselt see joogine uni ja alkoholine ōhk telgis tingis ka selle, et me ei kuulnud äratuskella, magasime sisse, ei näinud päikesetõusu ja olime graafikust 2h maas. Oh well, ees ootas jälle pikk sõit Adelaide suunas.
Pildappa rock
Gigantisch ämblik
Õnneks edasi kulges tee enam mitte nii outbackis, teel olevates bensukates ei hànginud enam boganid (tõlkes maakad), kohvi maitses paremini ja oli odavam, bensuhinnad madalamad ning levi ja 3G nett olid tagasi!
Jõudsime suht varakult ka Port Wakefield nimelisse karavaniparki. No see oli küll parim kämpimiskoht, sest olemas oli kõik eluks vajalik: mitu sooja duši, puhas vesi, järv, pliidid jne. Eriti safe koht ka, sest see oli linna sees piiratud alaga park, kuhu võõrad ei saanud. Igal pool olid ka tänavavalgustid, seega ei pidanudki kordagi pimedas kõndides kartma. Sooja duši mõnusid kasutasin ikka kogu raha eest: oma 1,5h ligunesin kuuma vee all. Samas enamik aega üritasin Bali päevitust maha nühkida. Karavanipark oli ikka korralik vanadekodu, ainult pensionärid seal ringi tatsusidki ja oma veine tinistasid. Me saime ka kell 21.30 õiendada, et teeme lärmi (istusime telgi ees ja kuulasime telefonist muusikat). Samas kell 3-4 öösel kui me juba magasime hakkas hull lärm pihta. Out of nowhere olid mingid noored ilmunud, kes olid korralikult purjus ja tülitsesid kõva häälega. Lisaks pandi üks hetk muusika nii kõvasti mängima, et kõik vanainimesed said ilmselt südari.
Terve öö müristas ja lõi välku, üsna suur tuul oli ka, nii et telk oleks kindlasti minema lennanud, kui meid seal sees poleks olnud.
Port Wakefield camping
7. päev ehk 15. märts (Port Wakefield - Port Fairy) ca 600 km
Hommikul ärkasime kl 5.30 ja väljas oli kottpime! Taevas oli megasuur oranž kuu! Isegi vanurid polnud veel tõusnud, kui meie juba oma putru keetsime.
Tee Great Ocean Road alguspunktini kulges läbi Adelaide (paljud eestlased resideeruvad just selles linnas) ja mägedega ääristatud teed mööda. Ei tea, kas Victoria osariigis ongi niivõrd palju jahedam või on tõesti sügis käes, igatahes on päeval kraade vaid 20. ringis ning mina kannan juba pikki riideid.
Õhtul jõudsime Port Fairy camping alale. No see ala nägi küll välja nagu mahajäetud tšernobõli katastroofist räsitud camping ala. Kõik nägi jube nõukaaegne välja, ühtegi inimest seal peale meie polnud ja kui väljas hakkas sadama ja tõusis tuul, kriiksusid laste mänguväljakul plekist kiiged vms ka nagu õudusfilmis. Jumal tänatud, et seal oli köök, kus saime süüa teha, muusikat kuulata ja niisama netis olla, sest väljas läks nii külmaks, et telgis poleks kannatanud olla. Vihma sadas, väljas oli 10 kraadi ja kõik meenutas Eesti sügist. Ajasin endale 2 paari dressipûkse jalga ja 2 pusa ja tagi selga ning salli kaela lootuses öösel mitte ära külmuda. Ûritasime laundry ruumis veel oma pesu ka pesta, aga see oli naljanumber, nii et Harlesel oli suht mõttetu käik õhtul hilja kohalikus pubis raha vahetamas käia, sest hommikul viisime ikka lähimasse bensukasse pesu dryingusse.
Kuidagi elasime selle kùlma öö üle. Ma jäin suht varakult magama, aga Grets ja Harles vaatasid veel true story õudukat Wolf Creek, mis räägib kolmest bäkkerist, kes Austraalias trippima lähevad ning siis üks creepy vanamees neid tapma hakkab. Nii et asjakohane film.
8. päev ehk 16. märts (Port Fairy-Brisbane Ranges National Park)
Hommikul ärkasime kella peale kl 6, aga kuna väljas sadas endiselt, otsustasime veel 2h magada. Ka kaks tundi hiljem sadas, kuid kuidagi saime end üles. Pesemas käia oli omaette ooper, sest külm oli ning lisaks pidin ma oma kabiini jagama vihmaussi, prussaka ja suurt õlekõrt meenutava rohutirtsuga.
Kui asjad pakitud olid, suundusime Great Ocean Roadile. See on Austraalia üks kuulsamaid rannikuäärseid teid. Teed ääristavad kaljunukid ja kaljumürakad. Ilmaga meid ei õnnistatud ja seega oli väga tuuline ja külm. Vihma sadas ka vahelduva eduga. Nii kahju, sest koht iseeneset on superilus!
Edasi plaanisime sõita Melbourne, kuid meie arvutuste kohaselt oleksime sinna jõudnud hilja ning meil poleks seal enam aega olnud midagi teha. Seega otsustasime campida 90km enne Melbsi, et siis järgmine päev oleks tervelt selle suurlinna päralt.
Koht, kus telgi üles seadsime, asus Brisbane Rangers National Parkis ja oli mõnus remote koht, kus peale meie oli ainult üks auto oma karavaniga ja neid ei näinud me kordagi. Tegime esimest korda ka lõket, sest siinpool mandrit on nii vihmane, et ilmselgelt mingit fire ban'i pole. Pimeduse saabudes ronisime telki ja hakkasime läpakast filmi vaatama. Äkki hakkasime igasuguseid imelikke hââli kuulma ja need olid ikka päris hirmsad. Ainuke mees seltskonnas - Harles - oli sunnitud ohjad enda kätte võtma ja telgist välja piiluma. Imelikud hääled kuulusid opossumitele, kes meie toidujäänuseid sööma olid tulnud ja leftoverite pärast kaklesid. Peale opossumite kuulsime ka telgi ümber samme. Meil oli kaks teooriat - kas tegemist oli hüppava känguruga või serial killeriga, kes valmistus meid maha nottima. Kuna keegi tapma ei tulnud, jäin ma magama. Grete vaeseke ei saanud terve öö magada. Minu und segas vaid seljavalu, mis tekib mul igal öösel. Ilmselt kûlma ja sundasendi pärast.
9. päev ehk 17. märts (Brisbane Rangers Park - Melbourne)
Jess, maakad ja kodutud said lõpuks suurlinna. Sel puhul meikisime end isegi üle pika aja ja tõmbasime dresside asemel midagi viisakamat selga! Melbourne jõudes tundsin end nagu kodus ehk Perthis. Minust ikka maalast ei saa ja linnaelu sobib mulle palju paremini. Melbourne on kuidagi eriti mõnusa vibega linn. Mõned faktod Melbsi kohta:
*Melbourne is voted the world's most liveable city!
*Melbs on Austraalia kultuuripealinn
*Austraalia kõige külastatum linn
*Linna trammivõrgustik on maailma suurim
*Austraalia parimad kohvikud asuvad just selles linnas
*Melbsis elab 140 erinevat rahvust ning linn on seetõttu kõige multikultuursem linn maailmas!
Kohe linna jõudes käisime Melbourne Star'iga sõitmas ehk siis vaaterattal, mis on üks maailma kolmest kõige suurimast. Vaateratas ise meenutab London Eye'd ehk siis "kuplist" avaneb 360 kraadine vaade. 25 minuti jooksul tegi ratas ringi peale ning sealt avanes imeline vaade Melbourne linnale ning selle tohututele pilvelõhkujatele. Hiljem jalutasime linna peal ning nägime ära peamised vaatamisväârsused. Minu lemmikuks osutus Hoiser Lane, mis on üks pisike tänav, kus seinad on kaetud erinevate joonistuste/grafititega. Kusjuures need maalingud seal muutuvad üleöö! Peale paaritunnist jalutuskäiku käisime söömas (pole ju üle nâdala muud söönud kui kaerahelbeputru ja konservitoitu) ja no see oli lihtsalt imeline. Kohvi maitses ka taevalikult, sest me ju joome kämpides lurri ehk lahustuvat kohvi.
Melbourne Star vaateratas
Seejärel lehvitasime Melbsile (tundega, et see ei jää viimaseks korraks, kui seal linnas olen..elan ehk?!) ning võtsime suuna põhja poole. Next stop campimiskoht teel Sydneysse!
Selle leidmisega oli jälle paras komöödia, sest 2 telkimisala, mis justkui oleksid pidanud olemas olema, olid haihtunud. Navi viis meid kohale, aga ees haigutas lage plats. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui minna jälle caravan parki. Õnneks sai jälle pesta end :)) õhtul vaatasime veel mingit eriti absurdset õudukat ja esimest korda üle pika aja ei olnud öösel külm ja selg ka ei valutanud!
10. päev ehk 18. märts (Melbourne-Canberra)
Kõigi arvutuste kohaselt jõudsime järeldusele, et Sydneysse me veel nii pea ei jõua. Võtsime eesmärgiks käia ära Aussi pealinnas Canberras, seejärel leida campimiskoht ning järgmisel päeval minna Blue Mountains'itesse ning sellest järka päev Sydneysse.
Canberra on kùll Austraalia pealinn, kuid arusaadaval põhjusel arvavad paljud inimesed, et Aussi pealinnaks on hoopis Sydney. Nimelt on Canberra võrreldes Sydney või üldse mõne teise suurlinnaga ülipisike! Seal ei ole absoluutselt mitte midagi peale hiiglasliku parlamendihoone! Ei ühtegi pilvelõhkujat ega busy tänavat. Natuke meenutas see mõnda Eesti väikelinna. Kùll oli seal aga palju rohelust ja parke. Väga armas linn minu arust.
Käisime Canberras Australian War Memorialis. See on hiiglaslik hoone, mis on pühendatud Austraalia sõduritele, kes hukkusid I ja II Maailmasõjas. Ühtlasi on seal ka suur suur sõjamuuseum, mis teeb kordades silmad ette Tallinna lennusadamale.
Lisaks külastasime Austraalia parlamendihoonet. No ikka korralikud turvakontrollid pidime läbima! Hoone oli hiiglaslik! Käisime House of the Representatives istungit ka vaatamas, aga nagu parlamendile kohane, oli representatividest kohal 4. Neist üks pidas parasjagu oma 10 minutilist sõnavõttu ja ülejâânud kolm hängisid oma iPadides.
Australian War Memorial
Parliament house
Kämpimiskoha leidmine õhtuks oli jälle seiklus. GPS viis meid kuskile sügavale metsasisse, kus liikusid ringi ainult vombatid ja kängurud. Tee oli kohati läbimatu ja seda ääristasid kuristikud! Kottpime ja levi kadus kogu aeg ära. Lisaks oli taevas täiskuu, mis tegi asjad veel õudsamaks (ma ju mega ebausklik ja usun, et täiskuuga on kōik serial killerid aktiveerunud). Lõpuks saime metsast välja ja otsisime karavanipargi, mis oli veel 40km eemal.
Sinna jõudes avastasime, et karavanipark oli suletud! Jess! Otsisime siis järgmise koha, mis asus omakorda 15km kaugusel. Lõpuks kell kümme kohale jõudes avastasime, et tegemist on jälle metsaga, aga vähemalt oli seal teisigi kämpijaid. Ja igal pool olid vombatid ja kängurud! Tahtsin ühest pilti teha, aga ta põgenes kabuhirmus mu eest!
Hetkel sõidame Blue Mountains'ite suunas. Seljas on spordidress nii et tuleb suuremat sorti matkamine. Homme juba Sydneysse! Ja farmiotsingutega tegeleme ka :)
Comments
Post a Comment