Life may not be the party we hoped for, but while we’re here, we should dance.
Tere kaunist reede õhtut. Usute või mitte, aga ma olen täna kodune. Ma tean, ma ise ka ei usuks, sest tegemist on vist esimese nädalavahetusega minu Sydney elus, kui ma ei kavatse välja minna. Selle asemel kõndisin töölt koju ning siis käisin veel 15. km jooksuringil. Nüüd peale pesu ja sööki on nii hea kodus tsillida. Tüdrukud on Newtownis ühe bändi kontserdil, seega saan rahulikult tsillida. Möödas on pea 2 nädalat sellest ajast, kui viimati kirjutasin. Eelmisel reedel tegin peale tööd Charliega, kes siia eelmisel teisipäeval jõudis, paar siidrit. Seejärel liikusin Newtowni, kus pidin Matu ja Kristiga kokku saama. Madis ja Kristi olid nimelt Sydneys nädalavahetuseks. Neil läks veits aega, seega ootasin neid ühes baari, aga kuna neil läks lõpuks päris kaua aega, siis jõudsin juba 2 siidrit hinge alla panna. Lõpuks nad jõudsid ja oi kuidas sai siis jutustatud ja siidrit joodud. Ja shotte tehtud. Mingi hetk ühines ka Charlie meiega. Väljas oli muideks sel päeval mingi tormilaadne as...