Down Under - Katriin's adventures in Australia

Hei-hei! Hetkel istun Singapuris Changi lennujaamas (juba viimased 3h) ja ootan lendu tagasi Perthi. Kahjuks on puhkus nüüdseks läbi ja juba esmaspäeval algab tööinimese elu. Natuke põen tagasi Squiresse tööle minekut, sest viimased 5,5 kuud töötasin farmides, kus erilist vastutust polnud ja millegi tuksi keeramiseks pidi ikka väga tuutupea inimene olema. Aga eks ma muretsen sellepärast esmaspäeval, enne on veel nädalavahetus, mida sisustan korterisse sisseseadmisega ja äkki saab lõpuks Perthi ööelu ka uudistama minna. Teada värk ju, et kui uuesti baaris tööle hakkan, siis kaob sotsiaalelu täielikult. Aga nüüd natuke reisist. Tai reis oli väga mõnus mitmel põhjusel: Esimene ja kõige tähtsam põhjus - peale 10. kuud oli mul taas võimalus näha oma kalleid vanemaid. Kuigi ma seda enamasti välja ei näita ja naudin täiel rinnal Austraalias olemist, igatsen ma neid ja kodu ikka väga palju. Seega oli väga tore veeta need 10 päeva nendega puhates, hoolimata nääklemistest, mis ikka ette tulevad,...

Hetkel puhkan Tais peale poolt aastat farmitöö tegemist. Tulin just tagasi oma järjekorras kolmandast massaažist, mis oli ütlemata hea ja odav. Järgnev postitus on aga lühike ülevaade oma tegemistest ENNE Tai reisi. Tai reisist kirjutan pikemalt ja lähemalt järgmises postituses. Lähen nüüd ajas tagasi eelmisesse nädalasse. Reedel jätsime hüvasti Boweni, Barnacles Backpackersi ja kalliks saanud sõpradega. Vihma kallas, paljud inimesed tulid meid taksole saatma ja ausalt öeldes oli kurb. Esther ja Jules valasid pisaraid ja taevas nuttis. Kell 15.00 saabus takso ja võtsime suuna Proserpine lennujaama. Kurb hüvastijätt Lennujaamas olime rõõmsalt häälestatud, tegime juba agaralt Facebooki check-in'e ja olime ootusärevuses, et saame lõpuks tagasi Perthi. Meie lennuk pidi väljuma kell 15.55, kuid kell neli istusime endiselt ootesaalis ja ei toimunud mingit pardale minekut. Lõpuks tuli teade, et lend on tund aega edasi lükatud. Ja siis veel tund aega. Ja siis tuli teade, et meie lend on ke...

So this is it. Peale 5,5 kuud on need piinarikkad farmipäevad lõpuks tehtud ja viimaks on aeg minna tagasi "koju". Ma poleks eales arvanud, et seda ütlen, aga mul on tõsiselt kurb lahkuda. Vōib-olla on asi selles, et tavalise kuuma päikselise ilma asemel sajab hetkel taevast alla liitrite viisi vihma. Ei, tegelikult ei jõua ma ära oodata, et siit pommiaugust minema saada, aga mul on kurb lahkuda neist toredatest inimestest! Ja tegelikult polnud Bowen midagi nii hull koht. Mul on hea meel, et lahkusime Perthist just siis, kui seal algas sügis/talv ning tulime idakaldale, kus oli endiselt 28 kraadi sooja. Pealegi on siin imelised rannad ja ma nautisin neid õhtuseid jooksutiire armsas pargis või rannas. The Grandview pubi, mida igal nädalavahetusel hosteli inimestega väisasime, 5$ Dominos'e pitsa lõunasöögiks, kell 5.45 algavad trennid, fakt, et pühapäeviti on terve Boweni linn välja surnud ja 6x nädalas tomatitega tõtt vahtimine sai harjumuspäraseks. Boweni peatänav Ikka ve...