Bali - the land of Gods

Selamat pagi (tere hommikust Bali keeles)! Oleme tervelt ja õnnelikult Balilt tagasi ja järgnev postitus ongi omamoodi reisikirjeldus ja võib-olla annab aimu tulevastele Balile reisijatele :)

Balile reisimisest olen unistanud juba pikka aega ja kuna Austraaliast Balile lennata on imeodav, ei saanud seda võimalust kasutamata jätta. Balile minekut ootasin üle kuu aja ning kui lõpuks kohale jõudsin, valdas mind kerge pettumustunne. Nimelt olin ma alati arvanud, et Balil on valged puhtad liivarannad lopsakate palmidega, kitsaid tänavaid ääristavad armsad bungalowd ning inimesed on tagasihoidlikud ja armsad. Selle asemel leidsime eest mustad rannad (Austraalia ilusate randadega ei anna võrreldagi) ja räpased kitsad tänavad, kus oli lugematul hulgal feik kaupa müüvaid pealetükkivaid indoneeslasi. 

Kuta tänavakioskid

Kui esmane śokk oli möödas, mõistsin, et see ongi ehtne ja ehe Bali. Alles siis, kui rentisime auto koos juhiga, kes meid saare teistesse paikadesse sõidutas, nägin tõelist Balit. See imeline loodus. Need tuhanded rolleritel kimavad indoneeslased, kelle jaoks ei ole mingi probleem terve oma pere ühele pisikesele rollerile mahutada ning liiklus on üldse omaette etendus: igaüks sõidab nii nagu tahab ja ühel hetkel on saanud kahest autoreast viis. Need bambusest kokkuklopsitud uberikud majad uhkete hotellide kõrval, väikesed indoneeslase toidukioskioskid imeliste kohalike toitudega Victoria Secretsi ja muude brändipoodide kõrval. Tänaval jalutavad vastu pea peal umbes 10 kg kaaluvaid asju kandvad bali naised, mehed veedavad aega oma poodide ees istudes ja punast Marlborot kimudes (olgu öeldud, et Balil

maksab suitsupakk circa 1€, vōrdluseks Austraaliale, kus pakk on ca 15€). Kõikjal asuvad indoneeslaste väikesed templid ja pühamud ning tänaval peab ette vaatama, et ei astuks nende pühadele lilleseadetele ja viirukitele.

Indoneeslaste pühad altarid, kuhu nad iga päev viirukeid viivad

Bali tänavad

Ükskõik, kas jalutad mööda mõnest putkast, iluteenuseid ja massaaži pakkuvast salongist või restoranist, igalt poolt hõigutakse sulle järgi ja kutsutakse enda juurde. Rollerivennad jäävad täiesti suvalisel hetkel kõrvale seisma ja pakuvad küüti (mõistagi soovivad nad selle eest raha). Alguses oli see hirmutav ja häiriv, kuid ajaga harjusime ning mõistsime, et selline on nende kultuur. Lõpuks polnud mingit probleemi öösel jalutada mööda kottpimedaid tänavaid lähimasse toidupoodi, sest tegelikult on indoneeslased ohutud ja järgi hōikumine on lihtsalt neile kombeks. Ilmselt ainukesed, keda kartma peaks, on pidutsevad austraalia noored, kes Balil joomapuhkusi peavad.

Kuta - linn, kus meie peatusime, on tuntud oma ööelu poolest. Linn on täis üksteise otsas olevaid baare-pubisid, lärmakaid klubisid, 24h lahtiolevaid poode-toidukioskeid ja igal sammul pakutakse magic mushroome ehk seeni. Muide, Balil on seened täiesti legaalsed, vastupidiselt kõikidele muudele narkootikumidele, mille omamise eest karistatakse eluaegse vangistuse või koguni surmanuhtlusega. Ilmselt seetõttu on ka kõikides hotellides ja suurtes kaubanduskeskustes turvaväravad, kus kotid läbi otsitakse. Hotelli sisenevate autode pagasnikud vaadatakse üle ning peeglitega kontrollitakse auto kere alust. Meie hotell paiknes kogu selle melu keskel ja on tuntud kui peolembeliste noorte lemmikpaik. Hotelli basseini ääres käib muusika ja pidu 24h. Olgu öeldud, et meie Gretega tundsime end kui vanainimesed, sest ei viitsinud kordagi nendest basseinipidudest osa võtta. Või noh, ükskord siiski võtsime

Esimesel päeval käisime küll õhtul Bounty klubis, kuid ilmselt olime sellise peo jaoks liiga kained ning läksime juba kella 1 ajal koju. Haarasime tee pealt kaasa kohalikku indoneesia toitu (korraliku riisi-või nuudliroa saab 1-2€ eest) ja läksime hotelli magama.

Nasi Goreng ehk indoneesia rahvustoit

Meie eesmärk polnud Balile minna pidutsema ja kohe kindlasti ei soovinud me vastupidiselt austraallastele kogu nädala veeta hotelli basseinis juues. Selle asemel soovisime võimalikult palju Balil näha ja kogeda. Kohe järgmisel päeval võtsime hotellist ekskursiooni Pura Taman Ayun templi juurde, mis on parim näide Bali arhitektuurist, käisime Monkey Forestis, kus nägime ahvipoisse (samsugused olid Hiinas Hainani saare Monkey Islandil) ja lõpuks nautisime imelist päikeseloojangut Tanah Lot templi juures (tempel asub ise keset merd). Ühest kohast teise vedas meid meie oma autojuht, kes vaatamisväärsuste juures meid ootas ja kotte valvas. Samal õhtul leppisime temaga kokku ka järgmise päeva osas, sest teadsime, et hotellist võttes maksame raudselt sõidule peale.

Taman Ayun tempel - Mengwi kuningriigi peatempel, ehitatud aastal 1934.

Monkey Forest

Tanah Lot, tõlkes iidne maa. Tempel on ligipääsetav vaid mõõnaga. 

Tanah Lot templit külastatakse peamiselt tema imelise päikseloojangu vaate tõttu.

Tagasi hotelli jõudsime õhtul üheksa ajal. Vahetasime riided ja läksime sööma. Leidsime ühe eriti mõnusa restorani, kus istusime lounge toolides basseini ääres, kuulasime elavmuusikat, jõime kokteile ja sõime kolmekäigulise indoneesia õhtusöögi. Kõik see läks maksma 20$ ehk umbes 16€. Hinnad on Balil ulmeliselt väikesed ja eurooplane või austraallane tunneb seal küll ennast kui kuningas.

Näiteid rahvustoidust: riis, kanavardad, banaanilehe vahel kûpsetatud kana, riisipuding jne.

Järgmiseks päevaks oli meil plaanitud rafting ja vulkaani külastus. Kell 8 korjas meid meie autojuht peale ja sõitsime u 2h põhja poole. Rafting algas sellega, et meid pakiti asiaatide ja hindudega (+2 hollandlasega) pisikesse bussi ja sõidutati vihmametsa. Seal kõndisime u kilomeetri-kaks mööda treppe alla, kuni jõudsime kärestikulise jõeni. Wild Ayung jõgi on 6 km pikk. Kummipaadid pandi täis (meid Gretsiga muidugi esimesteks ja juhtima) ja sõit võis alata. Ikka väga fun oli ja see loodus -vauuu!!! Kosed, 20m kõrgused kaljud, iidsed kividesse raiutud buddha skulptuurid jne. Muide seal samas kohas on filmitud ka Eat. Pray. Love. filmi Bali võtted. Peale 2h sõitu tuli jälle 2km môôda treppe üles marssida. Meie seal surime, samal ajal kui u 60 aastane tädi trepist üles läks, endal raftingu paat koos aerude ja kiivritega PEA PEAL! Respekt! Seejärel kostitati meid kohaliku toiduga ning samal ajal nägime videofilmi meie sõidust. 

Kilomeetrite pikkune teekond alla jõe äärde

Rafting 

Edasi sõitsime põhja Kintamani vulkaani juurde. Ilm on Balil muutlik ja teel sinna sadas korralikult. Kohale jõudes oli veel suhteliselt pilvine, kuid vaade oli siiski imeline. Tagasiteel nägime veel riisipõlde (terrasse) ja käisime kohviistanduses. Kohviistanduses saime maitsta kõiki kohvisid - lemmikuks osutus kookoskohvi ja vaniljekohvi. Proovisime ära ka

maailma kallima kohvi, milleks on sõna otseses mõttes kassikaka. Ehk siis Luwke (või midagi sarnast) kass sööb spetsiaalset toitu, seejärel kakib ta selle välja ning lõpuks jahvatatakse tema kakist kohvi. Nüüd saan ka mina öelda, et olen kassisitta joonud! Check.

Vaade Kintamani vulkaanile

Riisiterrassid

Kass, kes kakib maailma kallimat kohviuba

Lugematul hulgal maitsekohvisid

Õhtuks olime nii vässud, et võtsime üle tee toidukohast nuudliroad kaasa ja nosisime neid hotellitoas. Magama jäime konditsioneeri ja CSI Miami saatel.

Kohalik nuudliroog

Neljapäev oli "puhkepäev". Magasime välja ja läksime ühte teise hotelli infinity basseini juurde päevitama. See oli ikka korralik 5* hotell ja vaade - vauu! (Vaadake pilte!) praadisime end korralikult. Seejärel käisime söömas imemaitsvat toitu - 2 suurt jäätisejääkohvit, suur salat ja pannkoogid banaaniga maksid mulle u 7€! Peale õhtusööki käisime pediküüris (hind 3€), kus mu varbaid korrastas ja lakkis väike bali poiss! Maniküüri lasime teha teises salongis, mis nägi nii ilus välja, kuid kus kooriti raha korralikult ja õhtu lõppes sellega, et võtsin hotellis laki maha! 

Infinity pool Mercure hotellis

Pediküür, mille hinnaks 5$

Reede hommikuks oli plaanitud elevandi safari. Vana hea autojuht võttis meid hommikul peale ja sõitsime Bakasesse. Elevantsiga sõitsime u 30 min, tegime igasugu pilte ning vants tegi trikke samal ajal kui meie tema seljas karjusime. Peale elevandisõitu kostitati meid jälle lõunaga ning tagasiteel hotelli nägime ära ka ùhe väiksemat sorti kose. Õhtul toimus meie hotellis suur-suur basseinipidu. Laserid, tossumasin, show, söögid-joogid, palju rahvast teistest hotellidest jne. Me ühinesime pidutseva rahvaga alles õhtul 23 ajal. Käisime ka esimest korda oma

hotelli bassus ära. Vahepeal käisime korraks klubis ja siis ma jaurasin mingite austraallastega kuskil kella 2ni hotelli bassubaaris.

Elevandisõit

Hommikul oli oioi kui halb olla. Käisin üksi üle tee vanas heas Rainbow söögikohas ja rääkisin töötajaga ulmejutud maha. Seejärel käisin infinity poolis jälle ning läksin hotelli tagasi magama. Naljakas, me mõlemad Gretega magasime, ja vahepeal jalutas room service sisse ja tõi krõpsupaki tuppa. Mingi aeg käisin Gili hotelli bookingut printimas ja mind viidi kuskile hotelli tagaruumi direktori arvutisse. Lihtsalt nii vastutulelikud ja head on indoneeslased. Õhtul käisime söömas jälle, pediküüris ning ma käisin veel massaažis ka. Oioi, kui hea see oli. Väike Bali naine sõna otseses mõttes kõndis mu peal. Aga tund aega ja 5€..super! Seejärel tuli asjad kokku panna, sest järgmiseks päevaks oli meil

planeeritud kahepäevane reis paradiisisaarele ehk Gilile.

Hommikul oli äratus juba kell 6! Hotellist võeti meid peale kell 7 ja u 2h sõitsime Bali teise otsa. Seal sõime hommikust ning u 90 min sõitsime laevaga Gilile. Kui laevas silmad lahti tegin olin nii meeldivalt üllatunud - vot sellisena ma Balit ette kujutasingi! Valged liivarannad võrkkiikedega, rannaäärt ääristavad tohutul hulgal rannakohvikud, bungalowd, helesinine meri jnejne. Imeilus! Saar ise on tilluke, sest põhimõtteliselt 30 minutiga tegime ratastega saarele tiiru peale. Muide, Gili saarel pole ühtegi autot ega rollerit - ainukeseks transpordivahendiks on hobukaarikud ja jalgrattad. Esimese asjana saarel otsisime ùles enda bungalow (üks öö maksis kahe peale 15$), rentisime rattad ja sõitsime ranna äärde Paradise Sunset Beach Bari. Mainiks ära, et nägin esimest korda elus hiiglaslikku ämblikku toa seinal. Õnneks lasime hotellitöötajal ta eemaldada, aga kuna toas lasid ringi ka kaks sisalikku, elasin pidevas hirmus, et ärkan mingi elukas näos! Rannas päevitasime ja nautisime lainete loksumist ning jõime kokteile. Mm. Paradiis. Seejärel võtsime rannaääres full body massaaži, mis oli taaskord imeline. Lihtsalt selline pingelangus, kui kõik su lihased läbi muditakse samal ajal kui lainete loksumist kuulad. Peale päikeseloojangut hakkas Gili keskus elama - kõik restoranid olid täis turiste, kes nautisid kohalikku toitu ja kokteile. Rannaklubid mängisid reggea muusikat ning igal pool põlesid küünlad. Väga romantiline..ilmselt seetõttu võis saarel näha ka palju paarikesi. Ka meie sõime lausa kahes rannarestoranis, jõime kokteile ja õhtu lõpuks tundsime end vaaladena.

Gili Trawangan saar

Järgmisel päeval rentisime snorgeldamisvarustuse. Kahjuks eriti palju kalasid ei näinud - Egiptuses ja Kreekas snorgeldades nägi ikka tohutul hulgal erinevaid värvilisi kalasid. Seejärel päevitasime jälle rannas ja jõime kokse. Umbes 10 min peale hotelli jõudmist hakkas sadama paduvihma. Sadu kestis umbes pool tundi ja taas kord oli see esimene kord siinpool maakera, kui nägin vihma! Soe ja mõnus vihm! Peale sadu olid muidugi kõik tänavad hiiglaslike lompide all ja läbimatud. Õnneks olid meil meie rattad, millega sai sujuvalt lompidest läbi kruiisitud. 

Kohalik indoneesia tüdruk, kes meile lehvitades järgi jooksis

Kohalike lõunauinak

Inglise keelega on neil veel pisut raskusi

Ainuke paduvihm, mida tunnistasime oma bungalowst

Lugematul hulgal maitsvaid kokteile

Peamised transpordivahendid Gilil - hobukaarikud ja jalgrattad

Teisipäeva hommikul tulime Gililt tagasi ja kurb oli paradiisisaarelt lahkuda. Samas oli puhkamisest juba väsimus peal. Tagasi Kuta hotellis lasin enda riided hotelli laundrysse viia (80 senti pesu), lebotasime niisama ja läksime sööma-suveniire šoppama. Läksime üle pika aja mitte "oma" vanasse heasse söögikohta, vaid veidi kaugemal olevasse. Toidud olid megahead ja lisaks istusid kõrval lauas kaks kutti, kellest üks tundis Grete ära. Tuli välja, et nad kohtusid ükskord Perthis klubis ja peatusid ka samas hotellis, kus meie. Tegemist oli 2 ameeriklasega, kes mõlemad olid profipesapallurid. Ajasime nendega juttu ja leppisime kokku, et õhtul lähme koos välja. Käisime Skybar klubis, tee peal sai madu hoida käes-kaelas (peab end farmieluks ette valmistama), siis käisime ehtsas reggea baaris, kus Bob Marley laule laulsid rastad. Tantsisime seal paljajalu ja eriti mönus oli. Seejärel läksime tagasi hotelli, kus pidu jâtkus bassus. Üks hetk tuli mul jõhker väss ja läksin magama. 

Reggea baar

Mina ja madu

Hommikul ärgates oli Grete õnneks ikka kõrvalvoodis. Enesetunne just kõige parem polnud :D Kogu päev mööduski hotellitoas konditsioneeri all eluisu tagasi saades, Twilighti vaadates ja  ägisedes. Õhtul võtsime end kokku ja läksime suveniiripoodidesse šoplema ja oma lemmikohta sööma. Pidulik 3. käiguline õhtusöök ja kokteilid läksid jälle maksma u 10$. Peale söömaorgiat üritasin hotellitoas filmi vaadata, aga ei saanud arugi, kui juba riietega magama jäin.

Näide, mida müüakse Kuta poodides

Viimase õhtu kokteil

Eile ärkasime vara, käisime kiiruga söömas, tellisime takso ja sõitsime lennujaama. Oioi, kindlalt käisime kokku läbi umbes 10st turvakontrollist. Ei tea, kas nad mõtlesid, et selle 5m jooksul, mis eraldas üht turvakontrolli teisest, saan mingit moodi mõne keelatud eseme läbi smuugeldada? Bali lennujaamas nautisime viimast korda odavaid kokteile ja läksime lennukile. Lennusõit kulges kiiresti, sest loomulikult ma magasin terve tee. Aussi lennujaamas võeti mind tollis kõrvale, sest ilmselgelt olid mul keelatud esemed kotis (suveniir, millel oli väike puidust nupuke ja puitu ei tohi Aussi tuua), aga õnneks lasti mind läbi ja midagi ära ei võetud.

Viimane hommikusöök Balil - värskelt püütud kala, mis maksis 9$

Viimased teekokteilid Bali lennujaamas

Lennujaamast välja astudes lootsime, et siin on natuke jahedam, kui Balil, aga ei. Väljas oli kell 17 õhtul 35 kraadi. Harles korjas meid lennujaamast peale ning läksime roadtripi jaoks nodi ostma. Ostsime magamiskotid (roosa öökulli magamiskott kõrvadega, mis tegelt mõeldud vist lastele), padja, teki jne. Õnneks sai Harles koos autoga kaada telgi, potid-pannid, gaasipliidi, eski jne, nii et enamik asju oli juba olemas. Koju jõudes avastasime, et pool korterit on tühi. Eiei, vargad polnud käinud, vaid kuna pühapäeval anname korteri ära, olid meie korterikaaslased oma asjad peaaegu välja kolinud ning kuna homme tuleb vaibapuhastaja, siis on põrandad asjadest tühjaks tehtud.

Meie tühi korter

Kõige jubedam pakkimine minu elus!

Kokkuvõtteks võib öelda, et Bali on tõesti place worth to visit. Kümne päeva jooksul, mis seal veetsime kogesime nii palju. Kogu reis läks maksma u 2000$ ehk keskmiselt 1600€. Ja see sisaldas edasi-tagasi lennupileteid, 10 ööd hotellis, edasi-tagasi pileteid Gilile + 2 ööd bungalows, ekskursioone, raftingut, elevandisõitu ja loomulikult tohutus hulgas kohalikku sööki ja kokteile. Ega nüüd tulebki tagasi tavaelurütmi minna ja ilmselt ka dieedile, sest kaalule see puhkus küll hästi ei mõjunud. Perthi ja Bali etapp on kohe lõppemas ja ootamas on uued seiklused, sest paari päeva pärast alustame Austraalia roadtripiga ja farmiotsingutega.