Down Under - Katriin's adventures in Australia

Tere armsakesed! Kuna täna oli eriti lühike tööpäev (ehk kõigest 2h), olen ma juba ammu hostelis tagasi ning kuna midagi erilist teha pole, mõtlesin teile väikese update'i teha. Kes teab, millal mul jälle kirjutamisisu tuleb ja ega kul kaua aega siin Bowenis olla enam jäänud pole. Nimelt täpselt kuu aja pärast viskan ma pooled oma riided ära, pakim kohvri, jätan hüvasti siinsete sõpradega ning astun lennukile, mis viib mind tagasi "koju" ehk Perthi. Ausalt, ma loen päevi selle hetkeni! Mitte, et siin midagi halvasti oleks, vastupidi, kõik on tore ja mõnus, aga lihtsalt kopp on ees tomatitest ja hostelielust. Järgnev postitus ongi ülevaade tomatitest ja hostelist. Võib öelda, et kogu mu farmi experience ongi seotud olnud tomatitega. Esimesed 2 kuud Stanthorpes ma korjasin neid ja nüüd alates maikuus olen neid siin Bowenis pakkinud. Mitte, et ma uhkustada tahaks, aga võib öelda, et olen nüüd tomatiteadlane valmis. Tean täpselt, milline on "hea" ja milline "ha...

Kallis perekond, armsad sõbrad ja tuttavad! Ma ei ole kusagile kadunud, olen ikka olemas ja tõeliselt õnnelik. Seda ilmselt põhjusel, et eile oli mu siinse elu üks toredamaid päevi ja ka möödunud kuu on olnud äärmiselt tore. Kuna viimasest postitusest on päris palju aega möödas, ei mäletagi enam, mis ma vahepeal teinud olen. Püüan nüüd oma kalamälus natuke sobrada ja kõik kirja panna. Üldiselt töötan kuus päeva nädalas (pühapäevast reedeni, laupäev on alati vaba) ja keskmiselt 4-5h päevas. Vahepeal on olnud ka 8-9h päevi, aga need on suhteliselt harukordsed. Kui arvate, et tomatite pakkimine on lihtne töö, siis arvate valesti. Nimelt on see kindlasti üks kõige nürimaid töid, mida ma eales teinud olen. Kui ma peale farmiaja lõppu hulluks pole läinud, siis väärin küll medalit. Kujutage ette, et teete üht ja sama liigutust 5h (ja vahel isegi rohkem) jutti, kellegagi rääkida ei saa ning muusikat kuulata ei tohi. Nii ma siis ainult mõtlen ja mõtlen ning varsti pole mul enam millestki mõelda...