Vietnam - The Land of Coffee

Reedel tegin tööl kaasa kiire lōunapausi aja ning nii kui tramm oli möödas, vōtsin vâlja  oma tasuta siidri. Ōnneks oli Shaun parasjagu lōunapausil, nii et jutustasin seal temaga tunnikese ning siis lâksin kiiruga koju. Pakkisin viimsed asjad, sōin, vârvisin kiiruga juuksed ja umbes tunnikese olin lebos. Harles oli nii tore, et pakkus vâlja, et viib mu lennujaama âra, nii et ei pidanudki bussidega trippima. Perthi lennujaamas passisin umbes poolteist tundi enne kui lennukile lasti. Olen kaks korda enne Tigerairiga lennanud ja juba nendel kordadel lubasin endale, et jârgmisel korral lendan mōne teise lennufirmaga. Aga no midagi pole teha - odav lennufirma on ikka odav lennufirma. Lennukis jalgadel ruumi polnud ja kui minu ees olev inimene end veel leboasendisse lasi, olid mu pōlved surutud tema tooli seljatoa vastu. Lisaks oli mul lennukis megakûlm ja kui palusin tekki, öeldi mulle, et nende lennukites polegi tekke. Aga kataloogis ju mûûakse tekke?! Siis raudselt oleks teki saanud, kui oleksin rahakotti kergendanud. Pole hullu, pidasin vastu need neli tundi.

Vanas tuttavas Singapuri lennukis oli nii nagu ikka. Tigerairilt sain tegelikult 20$ kinkekaardi, mida sai Singapuri erinevates poodides realiseerida. Neist poodidest oli kell 3 öösel avatud ainult 1 ning sealt ma selle raha eest kaks Cosmopolitani ostsingi. Lisaks oli mu ipad pandud spetsiaalselt igasuguseid filme tâis, mida ajaraiskamiseks vaadata, aga sellest ei tulnud midagi vâlja. Ja need 4h, mis ma lennujaamas passisin, ei teinudki ma suurt midagi. Kell 7 hommikul vâljus lennuk ja 1,5h ja magusat und hiljem maandusin Ho Chi Minh City lennujaamas. Koheselt tuli minna visa on arrival viisaootejârjekorda, kus inimesi oli miljon! Seal lōi koheselt mu rassism vâlja, kui minu ees oli umbes 80 venelast, kes lihtsalt jaurasid seal. Pōhimōtteliselt tuli oodata jârjekorras, seejârel anda esimesse aknasse pass, viisa avaldus ja küllakutse kiri (see tuli eelnevalt interneti teel taodelda). Edasi tuli suunduda pinkide juurde, istuda maha ja oodata rahulikult, mil valjuhââldist sinu nimi hōigati. Siis liikusid edasi teise akna juurde, kus maksid 45 USDi ja said vastu passi viisaga. Aga mida tegid venelased? Lihtsalt blokkisid kōik need aknad ja jōllitasid neid viisaametnikke, lootes vist et nende jōllitamine viib neid lâhemale viisa ja passi saamisele. Viisaametnikud ûtlesid neile korduvalt, et nad nende akende juurest eemale lâheksid ja laseksid jârjekorras ootavatel inimestel oma taotlusi sisse anda, aga loomulikult nad ei liigutanud ennast. Need vietnamlased olid jumala nârvis juba, aga venelased lihtsalt ignoreerisid neid ja blokkisid neid aknaid. Arrrggghhhh!! Lōpuks sain ma oma taotluse sisse antud. Vahepeal oli juba Hando ja Karolini lennuk Moskvast veel saja venelasega jōudnud ja nâgin neid jârjekorra lōpus ootamas. Juhuu, sōbrad! Nii tore oli neid nâha! Kui minu nimi lōpuks vâlja hûûti, suundusin oma pagasit korjama. Kōikide reisijate kohvrid lihtsalt vedelesid seal ja olid oma omanikke 3h oodanud. Jah, 3 tundi lâks viisa kâtte saamiseks! Ma juba mōtlesin, et mu kohver on kellegi poolt omastatud, aga ōnneks leidsin selle. Jârgmine paanika tuli siis, kui avastasin, et mu üliodav uus kōnekaart vâlismaal ei toimi ja kuidas ma siis nûûd Karolini ja Hando üles leian? Ostsin lennujaama putkast kohaliku kōnekaardi, aga see oli aastast null ja toimib vist ainult vanemat sorti Motoroladega. Igatahes minu telefoni see ei mahtunud. Ootasin veel umbes tunnikese, kui nâgin oma sōpru! Vōtsime takso ja sōitsime oma hotelli. Hotell oli armas ja pisike ning sûdalinnas. Panime asjad tuppa âra, Hando üllatas mind eestist toodud musta leiva, sprottidd ja SELJANKAGA! Ōnn missugune! 

Hando tõi mulle Eestis sprotte, musta leiba ja seljanksi!

Varsti seadsime sammud linna peale. Tuleb tunnistada, et neist vâhestest Aasia riikidest, kus kâinud olen, meeldis mulle Vietnam koheselt. Kliima oli mōnus - mitte selline kuum ja niiske, et kogu aeg kleepuvad riided selga kinni higimull on otsa ees, vaid tuul liikus, hea oli olla ja jalad ei paisunud mammutiks.  Lâksime vaatasime kohe âra Ben Thanh Marketi. No see on samasugune feik kaupa tâis turg, nagu igal pool mujal Aasias. Kōik ûliodav ja sind krabatakse kâtest ja hōigutakse, et sa jumala eest mōne 200 000se Cucci koti ostaksid. Olgu öeldid, et Vietnamis olime sōna otseses mōttes miljonârid. 25 000 dongi on nimelt 1 euro! 2 euro eest saab kōhu tâis, muuseumite ja vaatamisváársuste piletihind on samamoodi 1-3 euri, ōlu 1 eur, 1 õö hotellis kolme peale 10 euri. Eurooplased elavad seal nagu kuningad! Sel pâeval kâisime 2x söömas, kokteile joomas ning kell 8 ōhtul sâttisime juba magama. Nimelt oli Eestist tulnutelt jetlag ja ka minul megaváss. Tuled láksid kustu kell 10!

Järgmisel hommikul ärkasime 9 paiku cool as cucumbers. Suundusime oma hosteli dungeonisse, kus sai hommikusööki. Põhimõtteliselt laotasid kaks väikest vietnami poissi meile lauale menüüd, kus tuli tick'ida endale meelepârane roog. Valida oli vōiku, omleti, praemuna ja vorsti vahel ning seejärel nad seal samas nobedasti meid jaoks hommikusöögi valmis keevitasidki. Polnud sôôgil häda midagi! 

Meie hosteli köök väga diipite lausetega

Peale hommikusööki alustasime vaatamisväärsustega tutvumisega. Esimene sihtpunkt oli Vietnami sõjamuuseum. Kuna meie hostel asus täiesti kesklinnas polnud mingi probleem sinna lihtsalt tee leida. Sellegipoolest lendas meile poolel teel peale kohalik kookosemüüja, kes hea turistidetundjana tabas kohe ära, kuhu me teel olime ja tahtis meid sinna juhatada (mitte, et me seda vajanud oleksime). Ops ja äkki oli Handol juba see kookosekandmispulk õlal, järgmine hetk avas kohalik värske kookose, ulatas Handole endal käsi ette sirutatud ning nõudis 50 000 dongi. Kuna kookosvesi on imehea ja 2€ pole ka metsik vâljaminek, ostis Hando kookose ära, aga lihtsalt niiviisi neid turiste Aasias tüssataksegi. 

Hando aka uus kookosmüüja

Peagi sisenesime sõjamuuseumisse. Olime eelnevalt lugenud, et muuseum pole soovitatav nõrganärvilistele ning et külastajad vâljuvad sealt pisarsilmil. Tõepoolest, minulgi võttis seal nähtu kananaha ihule. Ameeriklased olid Vietnami sõjas ikka väga julmad - tapeti miljoneid tsiviilelanikke, kellest suur osa olid lapsed ja naised. Kuna see oli ûks esimesi sõdasid, mida jäädvustas kaamerasilm, on need tõetruud pildid lastelaipadest kohutavad! Lisaks lasid ameeriklased 40% Vietnami riigi maast üle kemikaalpommidega, mis hävitasid kogu maa, vigastasid ja tapsid inimesi ja põhjustasid mutatsioone inimeste geenides, mistõttu sünnib siiani Vietnamis suurel hulgas väärarenguga lapsi. Muuseumis oli "Agent  Orangile" pühendatud lausa eraldi korrus, mis põhiliselt koosnes väärarenguga inimeste piltidest! Selliseid asju olen ma ainult ulmefilmides näinud. Nõrganärvilised panevad seal ilmselt kohe pildi tasku. Lisaks oli seal veel klaasi sees vâârarenguga loode, mida soovin, et poleks näinud!

Sõjamuuseum

Giljotiin, mida kasutati sõjavanglates

Muuseumi hoovis olid suured tankid, sõjalennukid & helikopterid. Lisaks väike järeletehtud vangla, kus sõja ajal sõjavange piinati. Järjekordne kõhedust tekitav vaatepilt ja pildid. Kuidas küll inimesed nii julmad olla said?!

Peale muuseumikūlastust vaatasime üle presidendipalee, Notre Dame kiriku ja postkontori. Jalutasime môöda ooperimajast ning jõudsime välja jõe äärde. Jõgi ise nägi vâlja nagu jookseksid sinna kõikide Ho Chi Minh majade kanalisatsiooni äravoolud. Mõtlesime minna ka linna kõrgeimasse hoonesse Financial Towerisse, aga meile soovitati sinna minna pigem õhtul. 

Presidendipalee

Notre Dame kirik

Selle asemel käisime söömas kohalikus ... restoranis? No restoraniks ei saa Vietnamis nimetada ühtegi tänaval olevat söögikohta. Tegemist on pigem väikeste sööklaid meenutavate kohtadega, kus tânavale veetud plastiktoolidel inimesed nuudleid ja riisi söövad. Eriti naljakas oli, kuidas meie tellitud joogid toodi hoopis ûletee olevast söögikohast.

Vahepeal käisime hostelis puhkamas ja pesemas ming 5 paiku suundusime Skydeckile. Financial Tower on 68 korruseline ja 262m kõrgune. Pilet 8€, mille sees olid tasuta binoklid ja joogivesi. 49ndalt korruselt avanes imeline vaade kogu linnale ning peale päikeseloojangut algas linnas vârvide mäng! Väga võimas tunne oli sealt ülevalt alla vaadata! 

Seejärel läksime lõpuks sööma. Naljakad on need ehedad söögikohad. Nimelt asub söögikoha (ma ei oska neid asutusi teistmoodi nimetada) köök ise ühes hoones, aga toolid ja lauad pannakse tee âârde 100 m raadiuses. Ehk siis lõpuks satud istuma mingi selleks ajaks suletud riidepoe ette ja teenindajad tassivad sulle süüa kuskilt 100m kauguses olevast kohast. Lisaks on toit ilmselt konstantselt kaetud heitgaasidega, sest süüakse sõna otseses mõttes autotee ääres. Ohjah ja siis segavad su söömist iga 10 min tagant ilmuvad kohalikud, kes üritavad sulle nätsupakki maha parseldada. Päriselt ka, kõige popim kaup, mida nad sulle pâhe üritavad määrida on: a) taskurätikud b) närimiskumm või c) jalanõudepuhastusteenus. Hando tennised olid vist eriti mustad, sest tema juurde tuldi seda teenust kogu aeg pakkuma. 

Kõige maitsvam õlu!

Selle söögikoha menûûst võis ka kõike leida, alustades konnajalgadest ja tigudest, lõpetades pardikeele ja vakladega. Erilist söögielamust see koht meile ei pakkunud. Suundusime tagasi enda tänavale, kus tegime paar drinki ja jâlgisime, kuidas vanad pâssid endale kohalikke prostituute sebisid. Seejärel oli meil juba uneaeg, sest järgmisel päeval oli vaja kell 5.30 ärgata.

Ma ei mäleta viimast korda, kui pidin nii vara ärkama. Tegelikult mäletan - see oli siis, kui töötasime farmis tomatite korjajatena ja pidime kell 5 tööl olema, st et magama läksime kell 8 õhtul ja ärkasime 4.20 hommikul. Aga no väga raske oli taas pimedas ärgata ja uni oli ka nii magus! Linn veel suhteliselt magas, kui me kell 6.30 oma travel agenysse jõudsime. Kell 7 veeres buss ette ja reis Mekongi ujuvturule võis alata!

Sõitsime sinna u 2h, mille jooksul kuulsin paar korda giidi midagi rääkimas ja siis suikusin juba unedemaale. Käisime ujuvturul, mis oli minu jaoks täpselt samasugune nagu Bangkokis nähtu. Siis viidi meid vaatama, et kuidas valmistatakse kookoskomme, riisipopkorni ja mett, kõik need tuurid lõppesid muidugi sellega, et sulle ūritati seda kaupa pähe määrida. Me langesime ise ka lõksu, sest need kommid olid lihtsalt nii head ja 1€ selle eest välja kâia meid ei tapnud. Veel viidi meid lõunale, kus saime kohalikku toitu ja taustaks mängis traditsiooniline vietnami folkansambel. Peale lõunat ronisime tagasi oma mootorpaati. Kuna päike siras ja me leidsime endale koha laeva tagumises avatud osas, võtsime seal poollamades päikest ja suikusime unedemaale. Tund aega hiljem peatusime puuvilja-juurviljaturul, kus oli absoluutselt kõike müüa! Värskeid draakonvilju, durhamit (ma ei tea selle haisuvilja eestikeelset nimetust), banaane, starapple'd jne. Lõpuks korjas buss meid peale ja 3,5h!!! hiljem jõudsime tagasi linna. 

Ujuvturg

Teejoomine

Meie giid demonstreerib, kuidas kookosest kookospiim kätte saada

Maovein, mis maitses nagu viin

Tervitused jõelt!

Turg, kus müüakse absoluutselt kõiki värskeid vilju

Õhtul läksime ūhte eriti kenasse reatorani (jah, seda kohta võis juba restoraniks nimetada) sööma. Söök oli eriti hea, teenindus hea, koht kena ja kuus õlu ja 3 rooga läksid maksma 230 000 dongi ehk umbes 10 euri!!!!

Minu lemmiksöök!

Magama jäime kella 23 paiku naeru-ja kōhukrampidega. Oh jah, nalja sai korralikult, eriti nähes meie staar-Hando lennusõidupilti: .. otsustasin, et ma siiski teiega seda ei jaga, muidu Hando solvub veel :D

Hommikul sai märksa kauem magada, sest äratus oli kell 6. Kell 7.10 võtsime hommikukohvid Starbucksist ja 7.45 pidi meie buss teed alustama Chu Chi tunnelitesse. Väljasõit oli umbes kell 8.15, sest kaks asiaati olid lootusetult hiljaks jäänud ja seega oli meie giid ka totaalselt pahases tujus. Ainult räuskas sinna mikrofoni. Teel tunnelitesse tunnistasime ka üht õnnetust, kui inimene oli auto alla jäänud ning surnukeha lebas keset maanteed, tekk peal ja ümberringi küünlad. Saigoni kesklinnast soitsime tunnelitesse circa 1,5h. Chu Chi tunneleid kasutasid Vietnami sõja ajal vietgongid, kes kaevasid tunnelid 3-4m sügavusele maa-alla. Tunnelisūsteem oli kokku 250km pikk ja nad kaevasid need Ameerika sõjaväebaaside ümber. Tuuri käigus näidati meile alguses hullemat sorti propaganda filmi sellest, kui vâgevad olid vietgongid ja kuidas nad pahade lõunavietamlaste ja ameeriklaste vastu sõdisid. Seejärel näidati meile, milliseid erinevaid lõkse nad ehitasid, kuidas tunnelites elasid ja kuidas ameeriklaste sõjamoonast miine valmistasid. Muideks, tänapäevalgi on üle kogu Vietnami siiani lõhkemata lõhkeaineid, nii et pâris asustamata paikadesse ei tasu kolama minna. Lõpuks saime väikse raha eest päris kuulidega M16st lasta. Minu jaoks oli see elus esimest korda PÄRIS relvast lasta ja ütleme nii, et tore oli lasta, aga rohkem ma seda ei teeks. Pârast oli selline tunne nagu oleks liiva asemel inimest tulistanud. Tunneliekskursioon lõppes sellega, et meil lasti ka ühte tunnelisse minna. Tunneli laius oli 50cm ja kõrgus 100cm (kõige laiemas ja kõrgemas kohas). Väikestel vietnamlastel seal ilmselt sõja ajal probleeme polnud, aga peale esimest 5m kükakil kâimist oli mu ainus mõte, et tahan sealt välja. Mõned inimesed tunnelitesse ei läinudki ning mõned pöördusid kohe tagasi. Ma pole klaustrofoobik, aga seal tekkis kûll korra väike paanika. Tunnel oli kõigest 50m pikk, aga tundus nagu oleks 1km. Lõpuks loobusin kükakil käimisest ja läksin neljakäpukile. Põlvedel oli küll valus, aga samal ajal roomas mu ees Hando, kes on ~187 cm pikk, nii et tal oli vast veel ebameeldivam. Lõpuks paistis sõna otseses mõttes tunneli lõpust valgus ja me pääsesime tagasi maa peale. Siis söödeti meile veel mingit kohalikku juurikat ja teed ning tagasisõit Saigonisse võis alata. 

Giid demonstreerib üht Chu Chi tunnelite peidupaika

Hando tunnelis

Mina tunnelist väljumas

Saigonis läksime vaatasime kohe üle presidendihoone, mis on reaalne kolossaalehitis. Lihtsalt nii palju suuri ruume, vastuvõtutubasid, teater ja lisaks maa-alune punker, kus olid pealtkuulamismasinad ja presidendi war room. Selles samast palee ja võimu ülevõtmisest on ka kurikuulsus pilt, kuidas tankid läbi peavärava sõidavad. Meie jaoks oli see palee suht igav, nii et vaatasime ülikiiresti ruumid üle ja ootasime siis Handot õues. Kui Hando lõpetas oma uuringud läksime Saigoni kurikuulsasse postkontorisse, mis muide on disinitud prantsuse arhitekti Eiffeli poolt. Panime posti kaardid ja kaardi teele ka Pärnu kolledżi poole. Nimelt on seal vilistlaste poolt algatatud vahva projekt nimega Rändav sein ja selle idee on, et kōik praegused tudengid ja vilistlased, kes kuskil maailmas ringi reisivad, saadaksid kolledżisse postkaardi, mis siis magnetvärvitud seinale pannakse. Peaks Aussist ka kaardi saatma :)

Postimaja

Seejärel läksime šoppama. Ben Thanh Market on hiiglaslik turg, kus võltskaubandus vohab ja kus on väga raske liikuda, sest müüjaid ja ostlejaid on nii palju. Igast boksist tuli nagu katkine grammofon: "excuse me madam what are you looking for?"; "madam, i can give you a good price", "madaaam, madaaaam, come have a look". Peale 2h sumises mu pea ikka korralikult ja hea oli sealt välja saada.

Peale šopingut saime kokku Mikaela ja Mikaga, kes ka parasjagu Saigonis olid. Maailm on ikka tilluke! Istusime ùhte restorani maha, sõime ja võtsime õlu õlu järel. Arutasime soome, eesti ja vietnami asju ning nautisime üksteise seltskonda. Õhtu tipphetk oli kui meie laua juurde tuli mees, kes tahtis meile ketamiini ja ice'i müüa. Tavaline on, kui pakutakse kanepit, aga see tuli küll üllatusena, et hard core narkotsi pakuti. Vietnamis on minu teada narkootikumide omamine karistatav surmanuhtlusega. Igatahes peale 4 õlu hiljem oli aeg koju minna. Lahkusime hostelist kell 7 hommikul ja 14h hiljem oli päris räpane olla ning asjad oli ka vaja pakkida. Jätsime Mikadega hūvasti, kelle tripp jätkus Singapuris, meil aga Nha Trangis. Magama saime ikka kella 1 paiku, sest kui tuled kustus olid, oli tarvis ikka õudusjutte rââkida. 

Hommikul kadus mul uni juba kell 6 ära, aga kuna Karolin ja Hando alles teist külge pöörasid, üritasin edasi magada. Lõpuks kell 7 ärkasime kõik ning läksime sööma. Peale hommikusööki pakkisime veel viimased asjad ja käisime viimast korda kohalikega kauplemas ning nodi ostmas. 

Seejärel telliti meile hotellist takso ning sõitsime lennujaama. Olime eelnevalt endale netis istekohad ära valinud ja seega istusime väljapääsu juures ning saime laiutada. Lennusōit kestis kõigest tunnike. Tund hiljem maandusime Nha Trangi lennujaamas. Kohe kui lennujaamast välja astusime, tundsime, et nüüd algab reaalne puhkus. Nimelt on Nha Trang oma kuldse rannaliiva ja helesinise merega rannapuhkuse sihtkoht ja venelaste paradiis. Absoluutselt igal pool on venekeelsed sildid ja reklaamid ning restoranides venekeelsed menûûd. Loomulikult on tänavad ka täis Marinasid ka Sergeisid. 

Meie apartment asus põhimõtteliselt kohe ranna ääres ja tegemist oli eriti nunnu toaga. Suur voodi, sofa, kööginurk + super teenindus! Seadsime end sisse ja läksime linna avastama. Tahtsime ära näha Tham Quan Pho Bien templi ja sinna kõndisime umbes 45 minutit. Eriti kena tempel oli, aga sealt tagasi linna kõmpimine võttis ikka korralikult läbi. Kui templisse kõndisime mòòda rannaâârt, siis tagasi tulime lâbi linna. Sinna vist väga turiste ei satu, sest meid vaadati seal suu ammuli.

Kõhud tühjad, sisenesime söögikohta, kus tegime külmad õlud. Muide Nha Trang oli esimene koht Vietnamis, kus poes müüdi siidrit! Restoranis tahtsin menüüs olevat seljankat (teadagi, miks menüüs seljanka oli), aga kui mulle see lauale toodi, siis seljankast oli asi kaugel. Tegemist oli mingi kollase imeliku maitsega supiga, kus sees oli kartul, paar lihatükki ja porgand. Maitse oli suht halb, hea et Vietnami riisiroa võtsin, muidu oleks kõht tühjaks jâânud. Hiljem läksime veel mingisse pubisse, kus ma jõin 5 kokteili, mis läksid kokku maksma mulle u 4$!

Magama jäime jälle naerusaatel.

Hommikul ärkasin kell 8, sest toas oli nii palav. Nimelt polnud poolel linnal elektrit ja meie air con oli seetôttu lakanud töötamast. Läksime hommikust sööma, kuid selles pubis oli ka elekter ära ja seega smuutit ei saanud. Ma ei teagi, kuidas nad meile omletid valmis tegid. Edasi läksime randa, Sailing Clubi rannaasse, mis oli eriti äge: kiikude ja suurte lamamisvooditega. Päikese võtmiseks lamamistooli eest maksime 1$ ja nii me siis seal lebotasimegi. Vahepeal käisime ookeanis ka, lained olid metsikud. Üks hetk lõi laine mu pikali ja bikiinid seljast. Karolin ùtles, et vee peal oli näha ainult mu kübarat 😃 

Praadisime end ikka korralikult. Hando andis üks hetk alla ja meie ka tunnike hiljem, kui päike pilve taha läks. Hotellis sõime Hando toodud seljankat, sest mu kohvri ülekilod ei lasknud mul seda Aussi vedada. See seljanka maitses nagu ōige seljanks! 

Kõht täis, hea olla, läksime Karoliniga massaaži. 7$ ja tund aega korralikku massaażi! Superluks! Tegelikult võtsime Vietnami massaaži, aga selle üks osa on kupuravi ja seda me ei soovinud. Peale massaaži olid lihased nii lâbi. Votsime Hando hotellist peale ja läksime viimast õhtusööki koos nautima. Kokteilid ja curry, Hando proovis krokodelliliha, mis maitses nagu kala. Peale õhtusööki käisime kohalikul turul ja soetasime paar asja. Tegime veel ühed koogid ja kohvid ning suundusime tagasi hotelli, et pakkida viimased asjad. Me Karoliniga olime umbes 1ni ûleval, aga Hando keeras sel ajal juba teist korda ja vahepeal sonis läbi une, et me kuss oleks. Tavaliselt Kuri Hando ilmutas end poolmagades pea iga õhtu.

Hommikul ärkasime kell 8, Hando ja Karolin seadsid end minekuvalmis ja kell 9 jätsime hūvasti. Nende puhkus jätkub hetkel Phu Quac saarel, mina aga pidin tagasi pöörduma Austraaliasse. Nii kahju oli hüvasti jätta, aga samas tean, et varsti näeme juba jälle ja siis juba vanas head koduses Eestis ☺️

Peale K&H lahkumist läksin mina hommikust sööma. Üksi oli päris nukker, aga pean end harjutama, sest plaanin varsti Austraalia tolmu jalge alt pühkida ja Aasiasse pimemalt reisima minna..üksi! Hommikusöögiks sõin Vietnami rahvustoitu - Pho'd, mis on nuudlisupp. Enamasti on see veise-või sealihaga, aga ma valisim hoopis kana 🐔

Peale hommikusööki läksin maniküüri ja pediküüri. Olin salongis ainuke klient kuni tuli üks vene naine, kes kâitus ja räâkis nende tòòtajatega nagu teenritega. No need venelased, kes Nha Trangis puhkamas käivad peavadki end seal täielikeks kunnideks ja nii kahju on, et vietnamlased teevad äri vohamise nimel kõike - isegi räägivad vene keelt paremini kui inglise keelt! Käte-ja jalgadehooldus kestis natuke üle tunni ja kuigi pole Euroopa tasemel, oli see siiski parem kui nt Tais ja Balil. Hinnaks 5€. 

Seejârel läksin tagasi hotelli, pakkisin asjad ning tegin check-out'i. Adminn kordas üle, et mulle on takso tellitud kella 3ks. Ma siis vastu, et "no ma tahaks kûll siia kauemaks jââda, aga mu lennuk läheb kahjuks kell 3." Hando oli mulle nimelt takso kella 3ks bookinud, tahtis vist, et ma veel Austraaliasse tagasi ei läheks 😂 õnneks sain taksojuhi ikka kella 1ks. Jätsin pagasi hotelli ja läksin Nha Trangi rannaga hūvasti jätma. Tagasiteel koperdasin (nagu alati) ja loomulikult tuli mu värskelt lakitud küünelt lakk maha ja tagatippu varvas katki ka. good job, Katriin! Kell 12.50 oli taksojuht nagu naksti hotelli ees ja sõit lennujaama võis hakata. Taksojuht pani mängima Nana-Lonely loo, ilmselge vihje vist 😀.

Lennujaamas sai kohe check-ini ära teha ja pagasi ära anda. Tänu seljanka âra söömisele ja paari asja andmisele Karolinile oli mu kohvri kaal langenud 18 kilogrammilt 15le! Vietnam Airlinesi lennuk oli jõhker suur ja kuigi lend kestis kõigest 40 minutit, anti seal mulle tekk ja just siis kui magama jäin, äratas mind rataste prõntsatus vastu maapinda.

Saigonis oli ilm väga pilvine ja lennujaam väga mõttetult igav. Ooteaeg oli mul 5 tundi. Vaatasin ühe filmi ära ja proovisin oma viimastest dongidest lahti saada. 11 000 dongi jâi ikka alles, aga ehk saan selle tulevikus kasutada. Igasugustes järjekordadea (check-in, turvakontroll 1, turvakontroll 2) ootasin ka megakaua. Teine lend oli 3h ja terve tee ma magasin. 

Lennukis oli jälle külm ja Singapuri lennujaamas veel hullem. Õnneks on Changi lennujaamas õues selline aiake, kus saab jalutada ja seal oli välitemperatuur ehk 25 kraadi - palju parem!

Singapuri lennujaam oli äge nagu alati, seal igav juba ei hakka. Nii palju meelelahutust, poode ja sòògikohti. Käisin endale infopunktist wifi parooli küsimas ja sealsed töötajad jutustasid minuga ülikaua, kiites mu juuksevärvi, hahha! Ja nad olid mehed. Üldse oli väga veider, sest kõik teenindajad rââkisid perfektset inglise keelt. Seda polnud juba ammu kuulnud.

5 tundi Perthi lennata oli piin, sest lennukis oli külm ja tekki ka ei antud. Lõpuks kell 9.30 jõudsin koju, sõin, pesin ja jõin palju energiajooki, sest nüüd pean tööle lippama. Absoluutsel ei taha peale sellist puhkust tööle minna, aga lähen kogun raha, et saaks uuesti reisile minna.

Vietnamit soovitan absoluutselt kõigile!

XXX

Katriin