This could be the very last post from Bowen..

Hellou! 

Naljakas, kuidas alati on nii, et alguses ei saa vedama ja hiljem pidama. Alguses on kõik nōme ja jama ning kui lōpp lähenema hakkab, on kõik ühtäkki muutunud heaks ja toredaks. Või kuidas tagasi vaadates on meeles vaid hea ja halb on ununenud. Veel kaks nädalat tagasi virelesin enda toas ja mõtlesin, et jumala kopp on ees. Nüüd, kui lahkumiseni on jäänud vaid paar päeva, hakkab meel kurvaks minema. Kahju saab olema nii paljudele armsaks saanud inimestele "nägemist" öelda, kuid samas on mul hea meel, et farmielu saab lōpu ning näen taas enda kalleid inimesi, kes Perthi maha jäid.

88 kohustuslikku farmipäeva on mul nüüdseks ametlikult tehtud ja kuigi mul on tomatitest kopp ees, tegelen ma oma pisikeste punaste sōpradega veel kuni 14. augustini.

Muide, kuna ma olen ilmselgelt tubli ja töökas Ida-Euroopa bäkker, siis tõusin ma oma tomati karjääriredelil. Nimelt ei ole ma enam pelgalt tomatikastide "lükkaja", vaid töötan nüüd ka külmhoones, kus minu ülesandeks on kindlaks teha, et masinad töötavad nii nagu nad peaksid, pakendid oleksid alati olemas, tellimused täidetud jne. Nad vist üritavad mind välja koolitada, sest tomati hooaeg saab alles nüüd hoo sisse ja tööpäevad on pikemad ning ilmselt on tööjōudu juurde vaja. 

Üldse olen ma vist päris äge mutt, sest kōik ülemused armastavad mind. Hahaha! Meie hiiglaslik farm kuulub ühele vanamehele, keda kõik kutsuvas vanaisaks. Talle meeldib iga päev farmis ringi jalutada ja inimestega suhelda. Mulle toob ta iga päev kas värskeid maasikaid vōi mangot. Nii armas! Viimane kord, kui teda nägin, sepitses ta plaani mulle üks rikas farmer leida, kellega ma siis abielluksin ning kunagi Bowenist ei lahkuks.

Lisaks töötan ma külg külje kõrval farmi juhataja naise Cheryliga, kes on samuti väga armas inimene. Tean vist juba kõike tema elust ja perekonnast ning kaasaarvatud piinlikest faktidest meie bossi kohta.  Cheryl sokutab mulle alati kilode viisi kirsstomateid koju kaasa. Reedel oli mul eriti pikk päev. Ehk siis oii shedis lōpetasime ja teised kell 17.00 koju said, pidin mina külmhoones koos Cheryli, Adami (mu lemmik kanadalasest töölaaslane) ja Jakega jätkama. Kuna farmi boss Robbie ja Cheryl elavad kohe farmi kōrval, hängisid seal ka nende 3 poisiklutti. Reedel viidi nende 15 aastat vana pōrsas Sophie lihuniku juurde ning 7. aastane Nathan tiris mind õue Sophiet vaatama ning sõnas: "tomorrow they're going to be ham and bacon on our breakfast table!". Lapsesuu ei valeta.

Tomatid-tomatid-tomatid!

Kui me lōpuks lōpetasime, oli väljas juba kottpime ja tunniajaline jalutuskäik tôölt tagasi hostelisse polnud enam nii turvaline. Õnneks pakkus Adam mulle jälle küüti ja leppisime kokku, et näeme hiljem Grandviews (kohalik pubi, kes veel ei tea), sest viimaks oli kätte jõudnud reeeeede! Olgu etteruttavalt öeldud, et Adam puppi ei jõudnudki.

Hostelisse jõudsin mina vist täiesti viimase inimesena. Kõik teised olid juba ammu töölt tagasi ja napsutasid. Ning väga paljud olid üldse läinud Airlie Beachile poisteõhtut tähistama. Ega's midagi, kiire nagu ma olen, siis 20 minutiga olin valmis teistega ühinema. See õhtu oli minu jaoks eriline, sest eelnevad 2-3 nädalat ei olnud ma väljas käinud ning olin pidutsemisele "EI" öelnud. Naljakas, kuidas paljud mu juurde tulid ja küsisid, et kus ma olnud olen ja miks ma enam väljas pole käinud. Haha. Ikka peetakse meeles mind.

Üle pika aja väljas käia oli megatore. Palju rääkida ei oska, ikka sama vana kombo. Granview ja siis tantsulka Denissonis. Järgmine päev oli mul üllatavalt hea olla ning suutsin end isegi 10 km jooksule vedada. Hostelis oli aga väga tühi, sest suur osa rahvast liitus teistega Airlie beachil. Seega olime väikese seltskonnaga ja tegime filmiõhtu.

Muide, oleme hommikuti hakanud Sarah'iga käima rühmatrennides. Hommikuks ma seda ei nimetaks, pigem on tegemist ööga. Nimelt trenn algab kell 5.45! See tähendab, et ärkan kell 5 ja kui kōnnin saali poole, on väljas kottpime ning ringi pole liikumas ühtegi inimhinge! Trennid on megarasked ja peale trenni on mitu päeva selline lihasvalu, et liigume nagu vanurid. Kahju, et alles nüüd selle avastime, kui varsti juba siit lahkumine on. Nimelt on iga päev erinevad trennid (stepaeroobika, jõutrenn, pilates jne) ja seda kõigest 2$ eest! 

Eelmised kaks vaba laupäeva oleme veetnud Airlie Beachil. Esimesel korral käisime niisama turul, kus müüakse värskeid puu-ja juurvilju, ning seal lasin endale ka sulgedest braid'i pähe teha. Käisime veel kose juures, mis oli imeline! Teisel Airlie laupäeval läksime tegema langevarjuhüpet, mis mulle sünnipäevaks kingiti. Issand jumal, kui vinge see oli. Hüpe oli 14 000 jala kōrguselt, mis on umbes 4,5km! Meid lennutati pisikese lennukiga kōrgele taevasse, kust oli imeline vaade helesinisele ookeanile ning pisikestele liivarandadega kaetud saartele. Järgmisel hetkel kukkusime ülihelikiirusel maa poole ehk 57 sekundit vabalangemist! Tunne oli imeline! Kogu sellest ettevōtmisest on mul umbes 100 pilti ja 20 minutiline video. Ehk kunagi näete seda.

Boweni suurim vaatamisvâârsus - The Big Mango

Enne hüpet

Vabalangemine

Eelmisel neljapäeval lahkus järjekordne sōber hostelist. Nimelt oli aeg Stephaniel jätta selja taha maaelu ning minna tagasi Melbourne oma peika juurde. Kuigi mul oli meeletult kahju, et ta lahkus, on mul hea meel tema üle, sest viimased päevad me muust ei rääkinud kui tema Melbsist ja mina Perthist. Stephani oli ka meie eelmises hostelis Summitis, aga seal me väga ei suhelnud. Siin, Bowenis, saime aga väga lähedaseks ning suvel plaanin kindlasti talle Melbourne külla minna ja tema ning Tim kavatsevad mind Perthis külastada!

Muidugi on mul hea meel ka selle üle, et peale kuut kuud saan ma lōpuks magada nari alumisel voodil. No nii mugav. Enam ei peagi pimedas ülemisele narile ronima ja ennast kiruma, kui üles jōudes avastad, et oled midagi alla riiulile unustanud. Nüüd olemegi Estheriga kahekesi neljainimese toas ja see on tōeline luksus. Loodan, et enne minu lahkumist keegi sisse ei koli. Ahjaa, üldse hakkavad vanad olijad tasapisi lahkuma. Minuga enam vähem samal ajal lahkuvad inimesed, kes on siin juba liiiigagi kaua olnud!

Viimane pilt Stephist!

Uus voodikoht

Eile sai see raske tegu ka tehtud ning ütlesime lōpuks Sarahiga Robbiele, et järgmine nädal on meie viimane nädal farmis.

Täna tööle minnes teadsid meie lahkumisest juba kõik. Wayne tundus pahur, Cheryl lubas mu külmhoonesse kinni panna, et ma kunagi ei lahkuks ja ütles, et tal pole ammu nii head töötajat olnud (juhuuuuu!), Lyn ütles, et jääb mind igatsema ja püüdis mind veenda novembri lōpuni jääma. Nii kahju oli neile pettumust valmistada. Aga tomatitest on mul tōesti kopp ees ja tahaks juba inimestega suhelda. Täna sain ka palgatseki eelmise nädala eest ja woooow, poleks osanud arvatagi, et farmis on võimalik korralikku raha teenida. Lisaks sain ma mingit preemiat?! Whattta...

Kuna John lülitas WIFI välja, sest keegi ei ostnud seda enam (kõik teadsid parooli) ja hetkel blogi poiste toas (neil kuramustel on wifi), siis hakkan lõpetama. Järgmine postitus tuleb ilmselt Perthist.

15 august kl 15.55 astume Cameroniga lennukile ja ütleme nägemist Bowenile. Kell 00.10 ütleme tervist Perthile.

Xoxoxoxoxoxoxoxox