Nägemist farmielu ja armsaks saanud inimesed

So this is it.

Peale 5,5 kuud on need piinarikkad farmipäevad lõpuks tehtud ja viimaks on aeg minna tagasi "koju". Ma poleks eales arvanud, et seda ütlen, aga mul on tõsiselt kurb lahkuda. Vōib-olla on asi selles, et tavalise kuuma päikselise ilma asemel sajab hetkel taevast alla liitrite viisi vihma. Ei, tegelikult ei jõua ma ära oodata, et siit pommiaugust minema saada, aga mul on kurb lahkuda neist toredatest inimestest!

Ja tegelikult polnud Bowen midagi nii hull koht. Mul on hea meel, et lahkusime Perthist just siis, kui seal algas sügis/talv ning tulime idakaldale, kus oli endiselt 28 kraadi sooja. Pealegi on siin imelised rannad ja ma nautisin neid õhtuseid jooksutiire armsas pargis või rannas. The Grandview pubi, mida igal nädalavahetusel hosteli inimestega väisasime, 5$ Dominos'e pitsa lõunasöögiks, kell 5.45 algavad trennid, fakt, et pühapäeviti on terve Boweni linn välja surnud ja 6x nädalas tomatitega tõtt vahtimine sai harjumuspäraseks.

Boweni peatänav

Ikka veel tundub uskumatu, et see kôik on nûûd läbi ja aeg on tagasi Perthi minna. Tundub, nagu see oleks olnud alles eile kui Harles meid Perthis peale korjas ja me oma roadtrippi alustasime. Kuigi ma vingusin pea iga päev peale farmis töötamist, on mul hea meel, et farmipäevade tegemise 2.aasta viisa nimel ette võtsin. Tõsi, töö oli pa*k ja esimesed farmis teenisin ma sandikopikaid, kuid fakt, et kohtasin niivõrd vingeid inimesi üle kogu maailma, paneb mind unustama kôik halva.

Tegelikult on täna õige aeg lahkuda. Tasapisi on hakanud kõik "vanad olijad" lahkuma ja peale mind lähevad 1-2 nädala jooksul veel nii paljud. Ma ei tahaks olla viimane, kes kõigile nägemist ütleb. Kurb oli eile õhtul poistetuba vaadata, sest kui vanasti toimus seal kogu action, sest seal oli koos 12 sõpra, siis nüûd oli ukselt maha vôetud the Den nimesilt, pooled voodid olid tûhjad voi okupeeritud uute inimeste poolt ning toa nimeks oli jâânud tühipaljas "G".

Vähemalt oli selle hosteli elu tipphetk eelmine nädalavahetus ning sõna otseses mõttes sai kõigil pauguga hūvasti jäetud. Kõik algas reedel, kui inimesed tôôlt tagasi tulid ja pudelitelt korgid keerasid. Ma olin eriti õnnelik, sest algselt pidin töôl olema kella 8ni ôhtul, aga sain hoopis kell 5 lahti! Nagu ikka liikusime rahvaga Grandviewsse. Palju sellest õhtust rââkida ei oska. Ainus mälestus õhtust on roos, mille Luke mulle ostis. Järgmine hommik ärkasime ja mõtlesime, et what the hell, tegemist on viimase nädalavahetusega siin ning võtsime siidrid ligi. Paddy tõi töölt suure vaaditäie siidrit ning ka seda sai korralikult kummutatud. Ma arvan, et järgnev video rââgib iseenda eest: https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=938998802794010&id=100000516972437

Mina vajusin juba kell 22 voodisse ära, sest järgmine päev oli tööpäev, aga juhtus nii môndagi. Glen kukkus endale Harry Potteri armi otsaette, Danny lōi rusikaga vastu seina ja murdis käeluu, 1/3 rahvast oksendas ja Matt pissis unesegasena ühe uue itaallase peale. Hahahhaha!

Järgmine päev enam nii naljakas ei olnud, sest hosteli omanikud olid pühaviha täis. Alles see oli, kui Charlie tulekustutiga terve hoone üle puistas ja selle segaduse klaarimiseks politsei sekkus ja nüûd kogu see jama. Igatahes rakendusid sanktsioonid mida näeb siit pildilt:

Ühesõnaga ei tohtinud tûdrukud enam

poistetoas viibida ja vastupidi. Christine reaalselt patrullis akna peal tegemaks kindlaks, et keegi reegleid ei riku. Kui Luke mu tuppa pääsemiseks skeemitama pidi, tekkis küll tunne, et oleme lastelaagris.

Viimased päevad tööl olid kohutavad! Seda seepärast, et tegemist oli 10-12h tôôpäevadega ja nii tihti tundsin, et lihtsalt viskan selle tomatikasti maha ja jalutan minema sealt. Ma ei liialda, kui ütlen, et ma olin hulluks minemise äärel. Kolmapäeval sai see madness õnneks läbi me viskasime Sarahiga käed taevasse, kui meie viimane farmipâev ever läbi sai. Kahju oli muidugi ülemustele nägemist öelda, kuid oleme sinna iga kell tagasi oodatud :)

Kanadalaste värk: nutella paprikaga

Kolmapâeval tähistasime farmielu lõppu ja Luke & Bobi viimast õhtut. Eile oli mul vaba päev ning seda veetsin pakkimise ja Lukega. Õhtul saatsime poisid ära ning see oli nii kurb! Samas oli armas vaadata, kuidas siin tôelised sôprussidemed moodustunud on ja reaalselt peaaegu terve hostel ehk u 30 inimest pubis viimased dringid poistega tegid ja nad vâârikalt bussile panid. Peale seda dringitasime edasi hostelis ja nii armas, kuidas tûdrukud ûksteise järel uurisid, et kas ma olen ikka ok. Viimane õhtu siin sai veel Christine karjumist ja hostelist välja viskamise ähvardamist kuulda.

Kurvad näod peale Luke ja Bobi lahkumist

Nüüd on aeg viimased asjad pakkida, hüvasti jätta ja lennukile istuda. Ja seda kirjutades koputati mu uksele ja esimesed inimesed tulid nägemist ûtlema. Aaah, ma vist lähen nutan patja nüûd. 

Nägemist farmielu ja armsad inimesed. 

It was my pleasure.

Katriin