Short stop in Perth

Hetkel puhkan Tais peale poolt aastat farmitöö tegemist. Tulin just tagasi oma järjekorras kolmandast massaažist, mis oli ütlemata hea ja odav. Järgnev postitus on aga lühike ülevaade oma tegemistest ENNE Tai reisi. Tai reisist kirjutan pikemalt ja lähemalt järgmises postituses. Lähen nüüd ajas tagasi eelmisesse nädalasse.

Reedel jätsime hüvasti Boweni, Barnacles Backpackersi ja kalliks saanud sõpradega. Vihma kallas, paljud inimesed tulid meid taksole saatma ja ausalt öeldes oli kurb. Esther ja Jules valasid pisaraid ja taevas nuttis. Kell 15.00 saabus takso ja võtsime suuna Proserpine lennujaama.

Kurb hüvastijätt

Lennujaamas olime rõõmsalt häälestatud, tegime juba agaralt Facebooki check-in'e ja olime ootusärevuses, et saame lõpuks tagasi Perthi. Meie lennuk pidi väljuma kell 15.55, kuid kell neli istusime endiselt ootesaalis ja ei toimunud mingit pardale minekut. Lõpuks tuli teade, et lend on tund aega edasi lükatud. Ja siis veel tund aega. Ja siis tuli teade, et meie lend on kehva ilma tõttu tühistatud. Olgu öeldud, et kehv ilm tähendas Eesti tavalist sügisilma: sadas natuke vihma. Tuju läks kohe alla. Esimene mõte, mis pähe tuli, oli et tagasi Bowenisse me küll ei lähe. Ükskõik, kuhuiganes, aga mitte tagasi Bowenisse. Seisime siis umbes 1,5h Virgini counteri järjekorras kuni lõpuks teatati meile, et ööseks saadetakse meid Airlie Beachile. Tundus, et Queensland ei taha lasta meil lahkuda  viimast korda Airliel pidutsemata. Koos umbes 20-30 teise reisijaga (kõik vanurid) pandi meid bussile ja sõidutati Airliele. Seal selgus, et meid majutatakse odavasse hostelisse. Hirmuga mõtlesime, et peame 12 inimese toas ööbima 50 aastaste inimestega. Siis aga selgus, et Virgin oli teinud vea ja reserveerinud vale arvu kohti ning hostelil ei olnud nii palju voodeid pakkuda. Käisime siis nii kaua õhtust söömas, kuni probleemi lahendati. Tagasi saabudes olime ainukesed inimesed ja ühtlasi esimesed, kes tagasi jõudsid. Administraator oli parasjagu telefonil Virginiga ja äkki küsiti meilt, et kas oleme nõus hotellis ööbima. Eee, jaaaaa?

Järjekord peale lennu tûhistamist

Telliti siis takso meile ja öeldi, et hoiaksime taksotšeki alles ning see makstakse Virgini poolt kinni. Kui seda taksojuhile ütlesime, võttis ta meilt 7$, kuid tšeki printis 20$, et saaksime raha vahelt teha. Hahaaa. Hotell, kuhu meid viidi oli fancy ookeaniäärne resort. Kuna Virgin oli öelnud hotellile, et meid majutataks ükskõik millistesse tubadesse ja hind ei loe, pani administraator meid hotelli kõige parema vaatega sviiti. Jehuu! No oli ikka mõnus tunne küll astuda hotellituppa, kus oli queen size voodi, megasuur duširuum, imelise vaatega rõdu ja mullivann rõdul! Oskasime eriti tänulikud olla, sest viimased kuud olime elanud ju hostelis, ühes toas mitme inimesega ja maganud naril. 

Finally queen size bed

Käisime kohe poes ja valmistusime välja minema. Enne tegime muidugi kohustuslikud kõned sõpradele Barnacles hostelisse, et ikka teada anda, kus meie nüüd lõpetasime. Alles kella 1 ajal öösel liikusime Airlie ööelu nautima. Väga omamoodi õhtu oli, nalja sai palju ja tagasi hotelli kõndides sai veel rohkem nalja, kui kaklesime Cameroniga nagu vana abielupaar. Hotellis vajusime kohe mõlemad riietega voodisse (harjumus, mille pärisime hostelielust ja millest vist raske loobuda). Hommikul ärkasime mõlemad küsimärginägudega, et mis kell on ja kus me oleme. Ei suutnud vist uskuda, et olime Airlie Beachi hotellis. Esimest korda üle mitme kuu ei pidanud ise hommikusööki tegema, vaid saime hommikust süüa hotellis, kus kõik oli nii maitsev!

Cameron mingi random tûûbiga

Tagasi teel hotelli üritasin Camist pilti teha, kui ta draamatses :D

Käisime veel Airliel shoppamas ja kui tagasi hotelli saabusime, tuli uus teada, et meie lend on jälle edasi lükatud. Ja siis veel tunnike. Mõtlesime, et kordub sama stsenaarium, kui õnneks kell 5 lennuk siiski väljus. Kuna esimene lend hilines 2 tundi arvasime, et oleme jäänud oma connecting lennust maha, kuid Brisbane jõudes avastasime, et meie teine lend oli ka edasi lükatud ning jõudsime ikka oma lennule. Napilt, aga jõudsime. Lend kestis 5h ja selle jooksul rääkis Cameron mulle kõik poiste gossipi ja jutud hosteli rahva kohta, mida ma enne ei teadnud. 

Perthi jõudsime umbes kella 22 ajal ning seal oli mul vastas juba Tiina, keda polnud ma kuus kuud näinud. Nii tore oli taas näha ja koos Mardiga viisid nad mind enda juurde. Nad elavad linnast u 20 min autosõidu kaugusel uhkes rikkurite rajoonis. Nende juures söötsid nad mul kõhu täis ja siis jutustasime umbes kella 3ni öösel. Nende juures sain ma endale lausa oma toa suure voodiga. Nii armas!

Järgmisel hommikul tegi Tiina hommikusööki (üldse toitis ta mind iga päev nagu oma last), mingi aeg suundusime linna, kus saime kokku Matuga ja käisime kõik koos Northbridges lõunatamas. 

Perthis veedetud päevadel käisin Squires rääkimas Lauraga, et kas saan vana töö tagasi. Squire'sse sisse astudes ei tundnud ma ühtegi nägu - praktiliselt kõik tôôtajad on uued. Koputasin siis manageride uksele ja nii tore oli Laurat näha. Jutustasin siis Adami (omanik) ja. Lauraga, kes kumbki ei suutnud uskuda, et päriselt ka tuleb teise aasta viisa nimel tomateid korjata vōi pakkida. Laura tahtis, et alustaksin kohe järgmisel päeval, aga kuna ma pidin reisile minema, siis leppisime kokku, et alustan 1. september. Veel käisin Perthis üle pika aja shoppamas. Harjumatu oli Perthis olla paksude riietega ja saada kaks korda paduvihma tōttu läbimärkaks, sest viimane kord kui Perthis olin, oli seal 30 kraadi sooja. 

Koerailm Perthis

Teisipäeva õhtul käisime Tiina, Mardi ja Matuga kinos seda nõmedat märulifilmi Stalloni, Banderase, Scwarzenneggeri (ma ei oska seda nime kirjutada) jt vanade näitlejatefa vaatamas. Jube film! Need näitlejad peaksid küll pensionil olema, mitte mängima kangeid rammumehi. See film oli lausa halenaljakas.

Kolmapäeval pakkisin terve päeva asju, õhtul enne lennukile minekut sain enda elamise ära orgunnitud, seega on Taist tagasi tulles elukoht olemas (asub 1 min jalutuskäigu kaugusel mu töökohast) ja siis viisid Pikad mind lennukile.

Nüüd on jâânud vaid paar päeva ja siis pöördun juba tagasi Perthi, kus algab jälle tööpõli. Edasine plaan ongi tôôtada võimalikult palju, koguda raha ja siis peale 2. aastat minna reisima, et siis üks hetk tagasi Eestisse minna. Aga minu plaanid on nagu nad on: muuutuvad iga hetk, seega ei tea kunagi,  mis minust tegelikult saab. 

Praeguseks kõik. Kuumad tervitused Pattayalt!

Katriin