Uued Austraalia tuuled ehk aeg on edasi liikuda

Hei-hei, Farmi-Katriin siin!

Üle-eelmisel nâdalal jâtsime tomatitega igavesti (loodetavasti!) hüvasti ning alustasime tööd uues farmis. Algselt pidime uude farmi tööle minema vaid laupäeval (salatit korjama), kuid ilmselt hakkas farmeril meist kahju, kui ráákisime, kui vâhe raha me tommide korjamisega teenime, sest ta palus meil esmaspâeval ka tagasi minna. Ühest pâevast sai aga mitu. Uus farm on hiiglaslik ja farmis kasvatatakse kōike: tomateid, paprikaid, salatit, kapsast, spinatit, vaarikaid, ōunu jnejne. Farmi juhivad farmer Ray ja tema naine Nancy, kelle jaoks me töötame. Kuigi farmialadel oleme nâinud liikumas paari asiaati, kes igapâevaselt tegelevad korjamistöödega, oleme meie Gretega ja kahe vanema mehega (Tony ja Brett) justkui Ray ja Nancy sulased. See tâhendab, et teeme farmialadel kōike, mida teha on vaja ja seda sageli farmeri ja tema naisega koos. Nâiteks paprikaid pakendasimegi Ray ja Nancyga koos. Meie vastu on nad mōlemad olnud siiani vâga sōbralikuid, kuid nende omavaheline suhtlus on lausa koomiline. Pōhimōtteliselt suhtlevad nad teineteisega sōimeldes. Fuck ja fuck you on sidesōnad.

Esimesel nâdalal, mil Bratasha farmis töötasime, tegime erinevaid töid: esimestel pâevadel korjasime umbes 4h paprikaid (see töö mōjus seljale nii halvasti, kuid vastupidiselt tomatitele, oli seal tunnipalk), seejärel pakendasime neid samasid paprikaid ning pâeva lōpetasime nâiteks istutamisega. Eiei, tegemist ei ole mulla sees sonkimisega - antud farmis oli nt salati kasvatamine hoopis teistmoodi lahendatud. Nimelt on maapinnast umbes 1m kōrgusel plastikust "torud", mille sees on augud, kuhu taimed istutatakse. Torust voolab lâbi vesi ja seega kasvavad taimed sama hoogsalt, kui nad seda mulla sees teeksid. Seetōttu on salati korjamine samuti eriti lihtne töö. Ōhtuti viis Ray meid alati koju, kuigi see polnud üldse tema kohustus - nii armas temast. Nancy, tema naine, oli samuti eriti tore. Nimelt maksis ta meile kohe ühe pâeva eest palga, sest vastasel juhul oleks meil läinud maksud maha ja me oleksime kätte saanud palju vâhem. 

Töölt jōudsime meie Gretega hostelisse iga ōhtu pea viimastena. Esmaspâeval saime aga tsipa varem lahti ja kuna paljud hosteli elanikud sel pâeval tööl ei kâinud (pikad lihavōttepühad), olid nad juba pool pâeva junkie-nurgas istunud ja pakiveini joomud. Ka meie ühinesime nendega ning ōhtul oli vaja poisid poodi jârjekordsete jookide järgi saata. Ōhtu lōpetasime Inga toas, kus mângisime - wait for it -joogimânge. Ōhtu lōpetasin enda jaoks kella 23 ajal, sest järgmine päev oli vaja tööle minna. 

Ka ülejâânud nâdala tegime Ray jaoks tööd - peamiselt korjasime ja pakendasime salatit. Ōhtuti saabusime koju, pesime kibekiiresti ning sōime vōi tormasime shoppingu bussile. Reedel saime taas töölt pisut varem lahti ning järjekordselt oli paljudel vaba pâev. Nimelt oli Austraalias taas püha. Ja jâlle sai junkie nurgas istutud, tinistatud ja palju-palju naerdud. Ōhtul oli iga reedesel hosteli viktoriinis suhteliselt raske keskenduda ning seetōttu meie meeskond peaauhinda - liitrist viina - ōnneks ei vōitnud. 

Laupäeval kâisime jâlle tööl ning õhtul algas jârjekordne laupâeva ōhtune pidu? Hosteli boss oli terve nâdalavahetuse kamba prantslastega tripil ning inglise kutile Mattile oli antud üle hostelijuhtimisōigus. Haha, parim boss ever - mingeid reegleid ei olnud, kōik lâbustasid ja tegid, mida tahtsid ning millal tahtsid. Hostelisse on alles jâânud algsest 55 inimesest u 20, aga seetōttu hoiab rahvas rohkem ka kokku. Mângisime köögis jälle erinevaid mânge ning kell 21 viidi meid hosteli bussiga linna  kohalikku pubisse. Oioi, kui palju sai seal möllutatud - kuni baari sulgemiseni. Uskumatult odav siider oli seal - 5$ vastupidiselt Perthi 15$. Pubi oli paksult tâis noori seljakotirândureid ning palju sai tantsitud, juttu aetud ja kaklusi pealt vaadatud. Peale pubi sulgemist vōtsime kambaga maxitakso ja pidu jâtkus hostelis. Meiega tulid kaasa 5 Jamie töökaaslast ja löpuks tuli vâlja, et tegemist oli Eesti kuttidega. Nendega sai siis kella 4-5ni hommikul jauratud ja mōnedelt hosteli elanikelt óiendada saadud (ûks kutt lammutas Inga ratastooliga ringi ja rammis kōikide elanike tubade uksi). Lōpuks oli mul nii sossu olla, et lâksin magama. Tegin oma magamisrekordi ja ârkasin pühapâeva hommikul alles kell 11, seega jâin pannkookidest ilma. 

Ōhtu kohalikus Stanthorpe pubis (pildil Izzi, Emma ja Grete)

Pûhapâev oli nagu pûhapâev ikka - terve pâev möödus teleka ees ja pooleldi magades. Ainult vahepeal kâisin McDonaldsist toodud sõöki söömas. 

Esmaspâeval hakkas jâlle töönâdal. Alustasime rohimisega, kuid lōpetasime kasvuhoone ehitamisega. Reaalsed sulased. Kōigepeal lasime akutrelliga metalltorusid kokku ja hiljem pidime suure veoauto otsas katust panema. Lōpuks pandi mind veel selle sama veoauto rooli - isver susver kui hirmus see oli. Esiteks pole ma kunagi veoautot juhtinud ja teiseks oli tegemist manuaalkâigukastiga autoga ehk siis kōik kâigud olid ju teistpidi, kui Euroopas. Tōsiselt kartin katusel oleva Grete ja Bretti âra tappa. Teisipâeval tegime tööl samu asju ja siis ma âârepealt tapsingi Gretsi âra. 

Korralikult külmaks on ka Stanthorpes lâinud. Seetōttu saigi raske otsus vastu vōetud ning Rayle ja hosteli omanikule teada antud, et pühapâev on meie viimane pâev Stanthorpes. Ehk siis töötame laupâevani, pidutseme viimast korda selle vinge hosteli rahvaga ning esmaspâeval vōtame suuna Brisbane. Brissis tahame kâia shoppamas (reaalselt on soojasid riideid vaja) ning ōhtul suurlinnas pidutseda, sest tegemist on Gretsi viimase ōhtuga Austraalias. Ööseks plaanime jââda Brisbane hostelisse. Teisipâeval paneme Grete lennukile ning pōrutame edasi Bundabergi. Bundys otsime uue working hosteli ja saame loodetavasti uue farmitöö. Nâdal hiljem peaksid meile jârgi tulema ka vâhemalt 7 siinset hosteli sōpra.

Järgmine postitus tuleb loodetavasti juba veidi pōhja poolt ehk Bundabergist!