Farmielu ehk kuidas linnapliksid maale hakkama saavad

Hei perekond ja sōbrad!

Viimane roadtripi sihtpunkt Brisbane oli imeline. Jalutasime mööda jõge, pildistasime pilvelōhkujaid, sõitsime vaaterattaga, nautisime head kohvi ning heitsime viimase pilgu Austraalia 4. suurimale linnale. Seejärel istusime jälle autosse ja võtsime suuna Stanthorpe. 

Stanthorpe on umbes 5000. elanikuga väike farmilinn. Stanthorpi elanikkona moodustavad 50% ulatuses seljakotirändurid, ülejäänud poole farmerid ja tavalisd linnaelanikud, kes töötavad kohalikes poodides, baarides ja hostelites. Bäkkereid majutavaid hosteleid on palju ja veelgi rohkem on igasuguseid farme, kuhu hostelid noori tööle suunavad.

Esmalt käisime Backpackers of Queensland hostelis, kuid seal ei olnud ainsatki vaba tuba/voodit. Seejärel sōitsime The Summit Backpackers hostelisse. Selle hosteli omanikku ei olnud parasjagu kohal ning küsisime siis igasugust infot esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt, kelleks osutus eestlane. Hostelis elab üldse kokku u 50 inimest, kellest enamikud on loomulikult sakslased, aga palju on ka inimesi UK'st ja Prantsusmaalt, mõned asiaadid ja siis veel mõned üksikud rahvused.

Esimese nädala elasime hosteli alal telgis, sest Summitis ei olnud ka ainsatki tuba. Maksime natuke telkimise eest ja saime kasutada duši ning wc'd ja kööki. Kohe järgmiseks päevaks saime töö ka tomatifarmis. 

Esimene nädal telgis elada ja tomateid korjamas käia oli paras piin. Esiteks oli väga külm ning kogu aeg ainult sadas. Seega ei olnud väga meeldiv öösel kell 4 ärgata, läbi sombuse ilma wc'sse hambaid pesema joosta, tööle tomateid korjama minna (8-10h vihma käes) ja peale tööd tagasi telki minna.

Tomatite korjamine oli samuti alguses äärmiselt ebameeldiv, sest seljale mõjus see kummardamine väga kurnavalt, palk on jubeväike ja ilm oli konstantselt halb. Lisaks oli üsna nukker vaadata oma aeglaselt täituvaid ämbreid, kui samal ajal asiaadid mööda tuiskasid ja sama ajaga 2x rohkem ämbreid korjasid. Nüüdseks oleme tööga juba harjunud. Korjame päevas umbes 40-50 ämbritäit, ilmad on ka päikselised ja kuumad, nii et saame korraliku maika selga päevitatud ja peale tööd saame minna voodisse lebotama. Täna saabus ka esimene palk, millega elab küll ära, kuid mis on 2x väiksem, kui Perthis. 

Tomatifarmis ja siin hostelis oleme kohtunud paljude bäkkeritega, kellel on ammu farmipäevad tehtud või kes neid ei teegi, kuid töötavad ikka farmis. Vot sellest mina aru ei saa. Miks töötada niru palga eest farmis, kui saab töötada väga hea palga eest linnas normaalsel töökohal?! 

Üldiselt näeb päevaplaan selline: 

4.20 - äratus

4.30 - hommikusöök ja muud tegevused

5.20 - väljasõit farmi suunas

6.00 - 14.00/16.00 - tomatid, tomatid, tomatid - igas suuruses, värvis ja ilmaga

15.00 - jooks

16.00-20.00 - niisama lebotamine, teleka vaatamine, söömine jne

20.00 - uneaeg

Hostelis elame 6ses tüdrukute toas, kus peale meie Gretsiga on veel 1 sakslane, 1 kookonis olev tüdruk (ei tea ta nime ega rahvust, sest ta istub kogu aeg oma voodis kōrvaklapid peas ning ei suhtle absoluutselt) ja täna saabus hollandlane. 

Hostelis on iga pühapäevahommik pannkoogid ja väljasõit kas kinno, rahvuparki, Brisbane või kuhuiganes (mõistagi tasu eest), teisipäeviti grill, kolmap-neljap saab hosteli bussiga minna toidupoodi (oleme siiani oma autoga käinud) ja laupäeviti on pidu. Pidu, st et oma alkoholi võib hosteli alal juua, mis muidu on keelatud.

Eelmisel laupäeval võtsime meiegi peale 5 päevast tommide korjamist veinid ligi. Hosteli köögialal oli DJ ja korralik pidu, edasi viis hosteli buss meid "linna" ja selle popullaarseimasse puppi. Kahjuks meie kui "suurlinna pliksid" ei näinud kohalikus pubis midagi lahedat ja enne südaööd olime juba tagasi hostelis (ilmselgelt esimeste inimestena).

Üldse on siin kuidagi väga palju aega, kuid vaba ajaga pole pommiaugus ju midagi teha. Perthis olin harjunud, et töötan 6x nädalas ja peale tööd on kell juba nii palju, et peab magama minema. Seetōttu sai vabadel päevadel alati midagi lahedat tehtud. Siin lōppeb töö juba enamasti kl 14/16 päeval ja siis pole muud teha, kui käia jooksmas, süüa ja telekat passida.

Üldiselt on hostel mõnus ja elu tore. Tahaks ainult, et need 88 farmipäeva juba tehtud oleksid ja saaksin tagasi Perthi lennata. Hetkel oleme oma tomatifarmis ja kui seal töö otsa saab, lähme võib-olla õunafarmi. Ilmad lähevad siin varsti päris külmaks ning peaks vist Brissi takveriideid shoppama minema.

Tervitades,

Farmi-Katriin