Üks kuu hostelis ja 24 päeva farmitööd

Hellou Austraalia põldude vahelt!

Nüüdseks on möödunud neli nâdalat ajast, mil Stanthorpe saabusime ja farmipäevadega alustasime. Esialgne masendus ja negatiivsus, mis meid valdas, on kadunud ja nüüd rōōmustame iga kirja saadud farmipäeva eest. 

 

Suurt midagi uut ja huvitavat kirjutada pole, sest elame lihtsalt kohas, kus pole mitte midagi teha. Kuna Stanthorpes hakkavad kõikide viljade hooajad lōppema, on tööpäevad järjest lühemad ja sellel nädalal oli meil vaid 3 tööpäeva. Siiski-siiski oleme rahul, sest pikalt tööd ei pea tegema, saame piisavalt palka, et ära elada ning farmipäevad kirja. Farmipäevad ongi ainus põhjus, miks ma ikka veel siin olen. 

Lisaks on hosteli elu muutunud väga lõbusaks, sest nagu ma kord juba mainisin, on siin laupäeviti peoõhtud, mil 55 noort inimest tõmbavad joomismängudega oma nosud täis, sest selja taga on olnud raske töönädal. Nagu ikka - alkohol lähendab inimesi ja seega oleme avastanud siin korralikus koguses vingeid inimesi. Eelmisel laupäeval joodi nii palju pakiveini, et kui kell 22.30 hosteli buss meid linna viis, oli kogu seltskond nii heas tujus, et bussis käis reaalne disko. Palju selle ōhtu kohta rââkida ei oska, hommikul ârkasin riietega voodist ja jalanōud leidsin hosteli telekatoast diivani eest. Tasub âra mârkida, et kōigil oli vâga lōbus ja edukas öö, sest jârgmisel pâeval muljetas pool hostelit ōues laua taga sellest, kuidas keegi suurt ei mâleta. Teada on, et mōni mees oli peale esimest kahte drinki nii purjus, et ûritas kōikidega vōidu kâtekōverdusi teha, mōni tûûp sattus kaklusesse ja mōned noored leidsid teineteist. Kolm eelnevat pûhapâeva pole me ka ilmselgel pōhjusel tööle jōudnud. Selle asemel oleme hommikul söönud hosteli bossi poolt tehtud pannkooke ja muud râmpsu ning muljetanud eelmisest ōhtust. 

Meie supermessy tuba, kus elavad kokku 6 tüdrukut.. Kuus pōrsast 

Üldiselt mööduvad pâevad siin kiiresti: hostelisse jōuame tagasi kōige hiljem kell 14.00, siis sööme, käime jooksmas ning vaatame nagu suur suur pere lootusetult kaua telekat. Kell 20-21.00 aga kaovad kōik tasapisi oma tubadesse magama. 

Ahjaa, eelmisel vōi ûle-eelmisel nâdalal tuli tâiesti ootamatult meie hostelisse TV3 teletiim ja soovis meiega Austraalia teemalist intervjuud teha. Kōigepealt filmisid nad meie eriti segamini olevat tuba ja seejârel andsime intervjuu kōige "ilusamas" kohas, milleks on ûletee olev junkie-nurk. See on siis vâike istumiskoht, kuhu on veetud vanad diivanid ja toolid ning kus on lubatud olenemata pâevast ja kellaajast alkoholi tarbida. Intervjuus kûsiti enamasti hosteli-ja farmielu kohta, nii et kōigile neile, kes seda saadet kunagi nâgema juhtuvad: elu Aussis on tegelikult megatore, lihtsalt see farmielu pole pâris lillepidu.

Junkie-nurk, kus noored kogunevad ōlut jooma

Meie hostel

Hosteli buss, mis muutus laupâeval diskosaaliks ja kolmap-neljap käiakse sellega toidupoes

Nagu ma eelnevalt mainisin, siis hakkab siin linnas farmitöö otsa saama ning seega hakkavad jârjest inimesed ka hostelist ja Stanthorpest lahkuma. Ka meie jááme siia nii kauaks, kuni saabub Harlese ema poolt teele pandud pakk Eestist. Jârgmisena sōidame ilmselt pōhja, kus on soojem ning alles algamas igasuguste puu-ja juurviljade hooajad. Natuke on isegi kahju osadele inimestele "nâgemist" öelda. Hommikud on siin ka juba külmad ja sügis hakkab endast märku andma. Hommikuti tomatipōllule minnes lōdiseme ikka korralikult, sest vâljas on umbes 11 kraadi. Pâeval lâheb ikka 30 kraadi peale, aga kuna oleme Austraalia suvega juba ära hellitatud, siis tundub isegi 30 kraadi jahe. Tasub ka mainida, et mul pole siin üldse soojasid riideid (arvasin vist, et Aussis on aastalâbi kogu aeg kuum), seega tuleb varsti shoppama minna,

Siiski, olles eelneva lōigu just kirjutanud, kâisin hosteli offices WIFIt ostmas, ning hosteli boss ûtles, et saame vōib-olla shedi pakkima, mis on tunnipalgaga. Fingers crossed, et saame selle töö. Nüüd nâdalavahetusel olid Aussis lihavōttepûhad, mis kestsid 4 pâeva. Seega kellelgil vâga töõd polnud ja mida noored oma vaba ajaga peale hakkavad? Eks ikka joovad! Reedel jâin pakiveini jooma Marci, Inga, Coralee ja kolme Briti kutiga. Laupâeva hommikul kell 6 tööle minna polnud just köige parem. Aga laupâevaks saime farmitöö lettuce farmis, mis osutus tâielikuks paradiisiks (tomateid korjates on mu standardid ikka korralikult kukkunud). Töö oli megaeasy, olime ainult neljakesi ning kuulasime terve aja muusikat. Palk oli ka vâga hea. Kogu meie korjatud kapsas lâks kohe Woolsworthi, mis on siis Austraalia Rimi ehk üks suurimaid poekette. Peale lōunat pidi töö lâbi saama, aga kuna just tuli suur tellimus sisse, kûsis farmeri naine,et kas me ei tahaks ōhtuni tööle jááda. Muidugi olime nōus. Nii me siis korjasime seal koos farmeri perekonnaga. Mina ja Grete olime nagu sulased. Haha, aga nii armsad inimesed olid - farmer viskas meid pârast veel hostelisse ja pakkus esmaspâevaks ka tööd. Paprikate korjamine ja tunnipalgaga - jeee!

Ōhtul oli hostelis suur bonfire ja pidu. Kuna esimene buss, mis rahva linna viis oli tâis ja teisest jâin haledalt maha, siis jâin vâikse seltskonnaga tule áárde edasi pidutsema. Kuna eelmine öö oli vâhe magatud ja joomismângudest veidi purjakil olla, lâksin juba suht varakult magama âra.

Hommikul ârkasin nagu ikka megavara ja avastasin, et meie toas magab ûks kutt. Esther oli nimelt mehe meile vedanud. Hahhaaa! Köögis sai jâlle pannkooke ja pûhade puhul ka smuutit ning śokolaadi! Nii armas. Ûlejâânud pâev möödus diivanil telekat passides. Vahepeal kâisime Maccas burkse toomas ning terve hostel lâks Marci bussile saatma. Vâhe veab kutil. - farmipâevad tehtud ja láheb brisbane tagasi. Ootasime nii umbes pool tundi ja siis selgus, et buss ei tulegi. Marc jââb veel üheks pâevaks - jee! Ta mu ûks lemmikumaid inimesi siin.

Köök, kus tipptunnil kell 20.00 kokkavad korraga kōik hosteli elanikud endale ōhtusööki

Grillimisala/jōusaal

Paljud sōbrad on kûsinud, et mis mu edasine tulevikuplaan on? Ausalt öeldes ei tea ma enam ise ka. Kindel on see, et farmipâevad tahan âra teha ja see tâhendab, et suveks ma Eestisse ei jōua. Grete lahkub juba mai alguses ning siis jââme vaid kahekesi Harlesega farmipâevi taga ajama. Peale farmi lendan ilmselt tagasi Perthi ning seal tuleb mul uus elamine leida. Tööle loodan tagasi saada Squiresse. Kui kōik lâheb nii, nagu ette olen kujutanud, tahaks Eestisse jââdavalt minna aprillis 2015. Elu on aga nâidanud, et kōik ei lâhe alati plaanipâraselt, nii et ma parem ei hakka ette ennustama. Loodan parimat.

Teie aga, mu kallid, teadke, et igatsen teid ja mōtlen teie ning Eesti peale iga päev. Ükskōik kui vâga ma ka Austraaliat ei armastaks, Eesti on kodumaa ja hea soe on teada, et on koht, kuhu saan alati tagasi tulla. Olge tublid ja kevadet ning armastust teie südametesse!