I don't have a drinking problem, I have thirst problem
Tere ilusat teisipäeva hommikut!
Ma vist enam kümnendat korda ei hakka heietama, et aeg läheb NII kiiresti, sest seda teame me juba ju kõik. Imelik mõelda, et täpselt kuu aja pärast olen tagasi juba Eestis. Alles ma ju tulin siia, aga aeg kaob nagu liiv sõrmede vahelt.
Anyhow, eks see aeg lenda ka kiiremini, kui pidevalt miskit teha on.
Eelmisel teisipäeval oli kindel plaan minna peale tööd koju ja teha üks jooksuring. Tegelikkuses jõudsime koju südaöö paiku ja seda suhteliselt joogisena. Lahkusime kuskil kella viie paiku töölt, et kõndida Kadriga rongile, aga siis märkasime, et baarides on happy hour ja et see on ikka bargain kui saad veini A$5 eest. Ja peale esimest baari tuli juba teine ning siis juba kolmas ja lõpuks tegime veel paar drinki Newtownis, kus meiega ühines Pirgit. Kui baari sulgema hakati, mõtlesime, et oleks vast õige aeg koju liikuda.
Ühel neljapäeval läks samamoodi - pidime peale tööd koju minema, aga koperdasime jälle baari ja siidri otsa. Enam ma Kadriga koos töölt koju ei lähe, muidu ei jõuagi koju.
Ahjaa, siin kontoriruumides toimuvad iga nädal erimevad üritused, alates workshoppidest, lõpetades jooga ja pilatese tundidega. Seega käisin ka ühel meditatsiooni ja ühel tervisliku toitumise loengul. Mõlemad olid superhuvitavad!
Reedel oli loomulikult vaja jääda peale tööd kontorisse vaadisiidrit jooma ja kontoriinimestega muljetama. Kui enam siidrit juua ei jõudnud ja kell mingi 22 paiku oli, liikusime Kadri sõbra töö juurde, mingisse baari nimega Chicane. Seal tegi Julio meile kohe tasuta kokteilid - WIN. Ega väga suurt seal me ei teinud. Ajasime mingi purjus iirlasega juttu ja otsisime Kadrit taga (kes oskab hämmastaval kombel kaduda). Lõpuks tellisime Uberi, et minna Newtowni. Kuna laupäeval toimus Sydney kesklinnas geiparaad Mardi Gras, siis olid juba reede õhtul pooled linnateed kinni pandud ja seega läks taksojuhil elukaua, et meieni jõuda. Kui ta lõpuks ise kuskilt tänavalt üles leidsime, olime juba nii üles krutitud, et ainult mölisesime terve tee ta kallal. No ja ega Karma võlgu sellega ei jäänud. Nimelt, kui jõudsime Newtowni ja hakkasime kluppi sisenema, avastasin, et oiiii ma olen oma rahakoti ära kaotanud. Mul polnud õrna aimugi, kas see jäi sinna baari või taksosse. Õnneks oli ainsa asjana pangakaart mul alles. Aga pangakaardiga ju kluppi ei saa. Kuna õhtu oli suhteliselt peetis, siis ma mõtlesin, et hullemaks saab minna ainult siis, kui nüüd koju ära lähen. Selle asemel käisin kähku kodus, võtsin passi ja läksin tagasi kluppi. Ma ei tea, me vist reaalselt polnud seal üle 30 minuti. Kadri kadus ju loomulikult ära jälle 😀Võtsime Pirxiga siis kebabid ja jalutasime koju ning tegime tööl õpetatud mediatsiooni, paludes universumit, et mu rahakott kuskilt välja ilmuks.
Law of attraction aitas, sest hommikul ärkasin selle peale, et Kadri saatis kell 8 sõnumi - taksojuht oli mu rahakoti leidnud. WIN! Võtsin siis kohe taksojuhiga ühendust. Kahjuks elas tüüp mingi 1,5h kaugusel minust ja seega leppisime kokku, et ta tuleb toob mulle ise rahakoti ära, aga see maksis mulle 60 daala. Nojah, see oli seda väärt ja mul pole isegi kahju sellest rahast. Vihma kallas, aga sellegipoolest võtsin ette jalutuskäigu Newtowni, et sularaha välja võtta. Lõpuks sain oma rahakoti kätte ja no kõik oli alles, isegi mu 10 doltsi.
Lõpuks jõudis ka Kadri koju. Muljetasime ja siis jäid kõik magama. Ma läksin samal ajal linna ning sain Liinaga kokku, kes siin juba pea 8 aastat elanud on. Käisime Glebe kirbuturul, kus inimesed müüvad oma kasutatud asju, kuid kohal on ka poed, kes müüvad eriti heade hindadega asju. Järgmisel laupäeval, lähen kindlasti uuesti, kui on rohkem energiat shopata. Liina leidis paar asja ning seejärel läksime kohalikku kohvikusse brunchile. Oi kui tore oli Liinat jälle näha ning jutustatud sai palju. Tegelikult, aastad võivad mööduda, aga inimesed ei muutu. Me oleme küll mõlemad kõvasti vanemad, aga ilmselt ikka täpselt samasugused nagu 8 aastat tagasi. Hiljem käisin veel kontorist läbi, et oma bussikaart korda saada (ma panin selle reedel peale rahakoti kaotust kohe kinni ja seega pidin jamama, et oma 100 daala vanalt kaardilt uuele kanda).
Koju jõudes käisime Kadriga kiiresti poes ning hakkasime valmistuma õhtuseks peoks. Nagu eelnevalt mainitud sai, oli laupäeva õhtul Sydneys Mardi Gras. Tegemist on siis geiparaadiga, mis on üks maailma suurimaid. Paraadilt võtab osa umbes 200 'alust' (ma ei tea, kuidas neid minilavasid nimetatakse), pealtvaatajaid on umbes 300 000. ringis ja paraadi pikkus on 1.7 km, läbides kesklinna peamised teed. Rahvast oli küll jõhkralt, võimatu oli liikuda. Aga hea oli näha, kuidas inimesed olid kõik nii sõbralikud ja elasid kaasa nendele geidele, kes paraadist osa võtsid ja equality eest marssisid. Uskumatu, et sellise massi sees nägin veel Paulat. Hahaaa, miljonilinn, eksole?
Kui paraad vaadatud sai ja kurk juba kuivas, võtsime suuna metroole, et sõita Newtowni peole. Newtownis läksime juba oma lemmikuks kujunenud Webster rooftop bar'i, tegime seal paar drinki ja liikusime edasi Marlboroughsse. Kohale jõudes, sattusime kuidagi kohe mingi seltskonnaga juttu puhuma. Kadri pani muidugi jälle minema, aga need inimesed olid päris tuusad, niiet ma jutustasin seal nendega ikka päris kaua. Kuskil kella 2-3 ajal mõtlesin, et oleks vast aeg koju minna, sest järgmisel päeval oli varajane äratus.
Pühapäeva hommikul heliseski äratuskell juba kell 8. Nimelt olime end bookinud ühele ainult naistele mõeldud surfikursusele, mis toimus Manleyl. Jõõõhker väss oli ja väljas sadas vihma, nii et meil oli juba tahtmine see kursus üle lasta, aga õnneks Pirgit ikka suutis mind veenma minema. Oi kui hea meel mul on, et ta seda tegi. See oli lihtsalt nii äge, aga oi oi kui raske. Pealt vaadates tundub surfamine nagu maailma kõige lihtsam ja loomulikum asi, aga tegelikkuses on see veel raskem, kui arvata osata. Tol päeval olid ka ikka korralikud lained, nii et lõpuks enam inimesi merre ei lastudki ja peale 1,5h surfamist, olime füüsiliselt nii läbi, et värisesime pingutusest üle kogu keha. Kindlasti tahan seda aga veel proovida!
Peale surfamist vaatasime veel Austraalia lahtisi meistrivõistlusi surfamises, käisime kohalikus baaris burksil ja siidril ning siis trippisime koju. Koju jõudes oli ikka väga rets rammestus peal, nii et hambad ristis tegin nädala söögi valmis, pesin riided ja just siis, kui olin uinumas, helistasid vanemad. Ma olin niii väsinud, et ma ei jaksanud nendega kohe üldse muljetada ja peale telfonikõne jäin sekundi pealt magama.
Esmaspäevaks ma välja ei puhanud, sest alustasin tööd juba kell 8 ning seega pidin kell 6 ärkama. Õnneks sai tööl eriti head hommikusööki ja kohvi, mis andsid natuke energiat. Tööpäev möödus ka suhteliselt kiiresti ning peale tööd oli isegi jaksu shoppamas käia, jooksutiir teha ning Pirksi juukseid värvida.
Aga alrighty, mul nüüd algab tööpäev. Talk to you soon! xx
Ma vist enam kümnendat korda ei hakka heietama, et aeg läheb NII kiiresti, sest seda teame me juba ju kõik. Imelik mõelda, et täpselt kuu aja pärast olen tagasi juba Eestis. Alles ma ju tulin siia, aga aeg kaob nagu liiv sõrmede vahelt.
Anyhow, eks see aeg lenda ka kiiremini, kui pidevalt miskit teha on.
Eelmisel teisipäeval oli kindel plaan minna peale tööd koju ja teha üks jooksuring. Tegelikkuses jõudsime koju südaöö paiku ja seda suhteliselt joogisena. Lahkusime kuskil kella viie paiku töölt, et kõndida Kadriga rongile, aga siis märkasime, et baarides on happy hour ja et see on ikka bargain kui saad veini A$5 eest. Ja peale esimest baari tuli juba teine ning siis juba kolmas ja lõpuks tegime veel paar drinki Newtownis, kus meiega ühines Pirgit. Kui baari sulgema hakati, mõtlesime, et oleks vast õige aeg koju liikuda.
Ühel neljapäeval läks samamoodi - pidime peale tööd koju minema, aga koperdasime jälle baari ja siidri otsa. Enam ma Kadriga koos töölt koju ei lähe, muidu ei jõuagi koju.
Ahjaa, siin kontoriruumides toimuvad iga nädal erimevad üritused, alates workshoppidest, lõpetades jooga ja pilatese tundidega. Seega käisin ka ühel meditatsiooni ja ühel tervisliku toitumise loengul. Mõlemad olid superhuvitavad!
Reedel oli loomulikult vaja jääda peale tööd kontorisse vaadisiidrit jooma ja kontoriinimestega muljetama. Kui enam siidrit juua ei jõudnud ja kell mingi 22 paiku oli, liikusime Kadri sõbra töö juurde, mingisse baari nimega Chicane. Seal tegi Julio meile kohe tasuta kokteilid - WIN. Ega väga suurt seal me ei teinud. Ajasime mingi purjus iirlasega juttu ja otsisime Kadrit taga (kes oskab hämmastaval kombel kaduda). Lõpuks tellisime Uberi, et minna Newtowni. Kuna laupäeval toimus Sydney kesklinnas geiparaad Mardi Gras, siis olid juba reede õhtul pooled linnateed kinni pandud ja seega läks taksojuhil elukaua, et meieni jõuda. Kui ta lõpuks ise kuskilt tänavalt üles leidsime, olime juba nii üles krutitud, et ainult mölisesime terve tee ta kallal. No ja ega Karma võlgu sellega ei jäänud. Nimelt, kui jõudsime Newtowni ja hakkasime kluppi sisenema, avastasin, et oiiii ma olen oma rahakoti ära kaotanud. Mul polnud õrna aimugi, kas see jäi sinna baari või taksosse. Õnneks oli ainsa asjana pangakaart mul alles. Aga pangakaardiga ju kluppi ei saa. Kuna õhtu oli suhteliselt peetis, siis ma mõtlesin, et hullemaks saab minna ainult siis, kui nüüd koju ära lähen. Selle asemel käisin kähku kodus, võtsin passi ja läksin tagasi kluppi. Ma ei tea, me vist reaalselt polnud seal üle 30 minuti. Kadri kadus ju loomulikult ära jälle 😀Võtsime Pirxiga siis kebabid ja jalutasime koju ning tegime tööl õpetatud mediatsiooni, paludes universumit, et mu rahakott kuskilt välja ilmuks.
Law of attraction aitas, sest hommikul ärkasin selle peale, et Kadri saatis kell 8 sõnumi - taksojuht oli mu rahakoti leidnud. WIN! Võtsin siis kohe taksojuhiga ühendust. Kahjuks elas tüüp mingi 1,5h kaugusel minust ja seega leppisime kokku, et ta tuleb toob mulle ise rahakoti ära, aga see maksis mulle 60 daala. Nojah, see oli seda väärt ja mul pole isegi kahju sellest rahast. Vihma kallas, aga sellegipoolest võtsin ette jalutuskäigu Newtowni, et sularaha välja võtta. Lõpuks sain oma rahakoti kätte ja no kõik oli alles, isegi mu 10 doltsi.
Lõpuks jõudis ka Kadri koju. Muljetasime ja siis jäid kõik magama. Ma läksin samal ajal linna ning sain Liinaga kokku, kes siin juba pea 8 aastat elanud on. Käisime Glebe kirbuturul, kus inimesed müüvad oma kasutatud asju, kuid kohal on ka poed, kes müüvad eriti heade hindadega asju. Järgmisel laupäeval, lähen kindlasti uuesti, kui on rohkem energiat shopata. Liina leidis paar asja ning seejärel läksime kohalikku kohvikusse brunchile. Oi kui tore oli Liinat jälle näha ning jutustatud sai palju. Tegelikult, aastad võivad mööduda, aga inimesed ei muutu. Me oleme küll mõlemad kõvasti vanemad, aga ilmselt ikka täpselt samasugused nagu 8 aastat tagasi. Hiljem käisin veel kontorist läbi, et oma bussikaart korda saada (ma panin selle reedel peale rahakoti kaotust kohe kinni ja seega pidin jamama, et oma 100 daala vanalt kaardilt uuele kanda).
Koju jõudes käisime Kadriga kiiresti poes ning hakkasime valmistuma õhtuseks peoks. Nagu eelnevalt mainitud sai, oli laupäeva õhtul Sydneys Mardi Gras. Tegemist on siis geiparaadiga, mis on üks maailma suurimaid. Paraadilt võtab osa umbes 200 'alust' (ma ei tea, kuidas neid minilavasid nimetatakse), pealtvaatajaid on umbes 300 000. ringis ja paraadi pikkus on 1.7 km, läbides kesklinna peamised teed. Rahvast oli küll jõhkralt, võimatu oli liikuda. Aga hea oli näha, kuidas inimesed olid kõik nii sõbralikud ja elasid kaasa nendele geidele, kes paraadist osa võtsid ja equality eest marssisid. Uskumatu, et sellise massi sees nägin veel Paulat. Hahaaa, miljonilinn, eksole?
Kui paraad vaadatud sai ja kurk juba kuivas, võtsime suuna metroole, et sõita Newtowni peole. Newtownis läksime juba oma lemmikuks kujunenud Webster rooftop bar'i, tegime seal paar drinki ja liikusime edasi Marlboroughsse. Kohale jõudes, sattusime kuidagi kohe mingi seltskonnaga juttu puhuma. Kadri pani muidugi jälle minema, aga need inimesed olid päris tuusad, niiet ma jutustasin seal nendega ikka päris kaua. Kuskil kella 2-3 ajal mõtlesin, et oleks vast aeg koju minna, sest järgmisel päeval oli varajane äratus.
Pühapäeva hommikul heliseski äratuskell juba kell 8. Nimelt olime end bookinud ühele ainult naistele mõeldud surfikursusele, mis toimus Manleyl. Jõõõhker väss oli ja väljas sadas vihma, nii et meil oli juba tahtmine see kursus üle lasta, aga õnneks Pirgit ikka suutis mind veenma minema. Oi kui hea meel mul on, et ta seda tegi. See oli lihtsalt nii äge, aga oi oi kui raske. Pealt vaadates tundub surfamine nagu maailma kõige lihtsam ja loomulikum asi, aga tegelikkuses on see veel raskem, kui arvata osata. Tol päeval olid ka ikka korralikud lained, nii et lõpuks enam inimesi merre ei lastudki ja peale 1,5h surfamist, olime füüsiliselt nii läbi, et värisesime pingutusest üle kogu keha. Kindlasti tahan seda aga veel proovida!
Peale surfamist vaatasime veel Austraalia lahtisi meistrivõistlusi surfamises, käisime kohalikus baaris burksil ja siidril ning siis trippisime koju. Koju jõudes oli ikka väga rets rammestus peal, nii et hambad ristis tegin nädala söögi valmis, pesin riided ja just siis, kui olin uinumas, helistasid vanemad. Ma olin niii väsinud, et ma ei jaksanud nendega kohe üldse muljetada ja peale telfonikõne jäin sekundi pealt magama.
Esmaspäevaks ma välja ei puhanud, sest alustasin tööd juba kell 8 ning seega pidin kell 6 ärkama. Õnneks sai tööl eriti head hommikusööki ja kohvi, mis andsid natuke energiat. Tööpäev möödus ka suhteliselt kiiresti ning peale tööd oli isegi jaksu shoppamas käia, jooksutiir teha ning Pirksi juukseid värvida.
Aga alrighty, mul nüüd algab tööpäev. Talk to you soon! xx
Comments
Post a Comment