The end is not here but it's near

Tervist sõberid!

Üldse ei imesta, kui see blogipostitus võib olla üks viimastest siin kontinendil, sest tavaliselt ma ju kirjutan siia kord kuus, kuid umbes kuu aja pärast hakkan ma tasapisi asju (ja oma elu) kokku pakkima, et siis Austraaliale jäädavalt "nägemist" öelda.

Viimastel kuudel olen nii palju kahelnud ja kaalunud ning siis kui olen otsusele jõudnud, olen järgmisel hetkel jälle meelt muutnud. Kui enne oli suhteliselt kindel plaan käia Eestis korra nägu näitamas ja siis tagasi Austraaliasse tulla, siis peale pikka kaalutlemist ja vestlusi samal teemal erinevate inimestega, jõudsin arusaamale, et mul ei ole enam mõtet tagasi tulla. Viisat oleks siis ainult 3 kuud jäänud ja selle aja jooksul oleks ilmselt rohkem kulutusi kui sissetulekut. Pealegi ei plaani ma sponsoviisat kuskilt vastu võtta ja seega peaksin ilmselt minema järgmisena student visale, aga see on jällegi nii kallis ja pointless, nii et lihtsalt ei ole sel mõtet. Parem lähen Eestis uuesti kooli ja otsin endale mõne töö, mis ei hõlma endas klientide teenindamist poole ööni ja kõikidel nädalavahetustel. Raner on selles osas megatoetav olnud ja aktsepteerinud mu otsust, kuigi see tähendab meie jaoks mitut kuud lahusolekut. Iga kord, kui endas jälle kahtlen, toovad nii Raner kui Piia mind maa peale tagasi. Pole mõtet enam venitada siinolekut, kui niikuinii plaaniksin ühel päeval tagasi koju minna. 

Austraaliast lahkumine saab olema väga raske - see riik on saanud minu teiseks koduks. 17 kuud on siiani olnud kõige pikem aeg, mis ma Eestist eemal olen olnud. Olen siit leidnud endale väga head sõbrad, nii kohalike, eestlaste kui ka teiste bäkkerite seast, kellele kõigile pean võib-olla igaveseks hüvasti ütlema. Eks sellest kirjutan ma oma viimases postituses, millega see blogi ka lukku läheb. Enne aga räägiks veidike eelmistest nädalatest.

Peale Kamboodzast tagasitulekut elasin Austraalia ellu jälle sisse. Siin oli vahepeal nii külmaks läinud, et ilma jopeta on täiesti võimatu käia. Täielik Eesti sügis - isegi lehed on kollased ja langevad tasapisi puudelt. Päeval on küll veel 20 kraadi, kuid öösiti on juba päris külm - ainult keskmiselt 7 kraadi. Need 20 kraadi pole Eesti 20. kraadiga ka üldse võrreldavad. Eesti 20 kraadi on ikka korralik õues lühikeste pükstega hängimine ja mõned hullud päevitavad juba selliste soojakraadidega. Siin naljalt 20. kraadiga lühikeste riietega välja ei lähe. Ka ei mäleta ma viimast korda, kui haige olin, aga nende külmade ilmade tõttu vaevlen köha ja korraliku nohu käes. Eile öösel ei saanud ma näiteks pool ööd magada, sest adenoidid valutasid ja seetõttu hakkas veel pea ka valutama. Üritan end ravida, sest pikk nädalavahetus ootab ees - siin on nimelt üllatus-üllatus jälle riigipüha ning ei tahaks kodus passida. 

Üle-eelmisel nädalal oli neljapäeva õhtul Triinu tüdrukuteõhtu, mis toimus tema majas Scarboroughs. Anni oli Brisbanest ja Kaisa Uus-Meremaalt kohale lennanud ja tüdrukutega sai korralikult veini lürbitud. Kella 9 paiku jõudis ka meie poolt tellitud strippar kohale. 20 minutit suht mõttetut tantsimist ja siis lõpuks võttis ta korraks end täitsa paljaks ka - selle eest maksime siis 300 daala. Ei olnud väga eriline show. Rohkem nalja tegi mulle see, kuidas Janet strippari eest ära jooksis, karjudes "NO NO I have a boyfriend". Südaöö paiku sõitsime taksodega linna, aga nii kui mu maja ees taksost maha astusime, tuli mul rets väss peale ja ma ütlesin, et lähen koju ära. Suhteliselt lühike tüdrukuteõhtu minu jaoks. 

Triinu trüdrukuteõhtu strippariga

Järgmisel päeval, peale seda, kui Raner töö lõpetas, võtsime suuna Margaret Riverisse, kus toimusidki Triinu ja Andre pulmad. Kuigi pruutpaar oli rentinud superilusa rannamaja, kus oli mitu tuba mahutamaks külalisi, olid Janet ja Lauri rentinud kõrvaltänavasse veel ühe maja, kus ka meie ööbisime. Kohale jõudsime umbes kella 21-22 ajal. Sõit pimedas oli üsna väsitav ja Raner läks kohe magama. Ma istusin veel natuke aega Janeti ja poistega rõdul ning läksin ka siis magama.

Laupäeva hommikul ärkasime tüdrukutega varakult. Sõime hommikust ja käisime pesus. Juuste föönitamisel ei olnud küll mitte mingisugust mõtet, sest väljas sadas paduvihma ja ulus kohutav tuul. Nii kui majast välja astusime, olid juuksed jälle märjad. Läksime siis Triinu majja, keerasime sampuse pudelitelt korgid ja asusime ettevalmistusi tegema. Triinu ei paistnud väga pabistavat, aga Andre oli küll vist veits närvis, kui otsustas 2h enne pulma veel teiste meestega surfama minna. Triinu meeleolu tõmbas alla fakt, et väljas oli ülihalb ilm ja ta tahtis tseremoonia teha kaljunukil, kuhu sellise ilmaga oleks olnud võimatu minna. 

Ettevalmistused

It's make up time

Tasapisi hakkasid külalised kella 2 ajal saabuma ja pruut ning pruutneisid ettevalmistustega valmis saama. Vahepeal läksid kõik ikka väga närvi - küll polnud üks rahul oma juustega, teise kleit ei läinud kinni, aga selleks olingi mina seal - rahustamas neid kõiki, sest mul polnud mingit pinget. Ilmataat otsustas ka Triinule pulmakingi teha ja nagu naksti hakkas taevas kella 2 ajal selginema ja kella 3ks tuli lausa päike välja. Nii saigi Triinu oma unistuste pulma - kaljunukil! Tseremoonia oli lihtne, kuid ilus ja no mul on nende kahe pärast NII hea meel!

Misha sai ka kleidi selga

Pruut

Pruut ja pruutneitsid

Mina ja paks Raner.. teglikult Ransul oli tuul särgi all lihtsalt :P

Peale tseremooniat algas majas suuremat sorti pulmapidu. Söödi, joodi, tantsiti. Üks mees tantsis oma püksid lausa katki. Öeldi tooste, joodi veel ja tantsiti veel rohkem. Natuke sai isegi draamat. Kella 1 paiku oli pruutpaar surmväsinuna (ja koos koertega) oma pulmavoodisse vajunud ja Triinu ütles, et ärkas järgmisel päeval pulmakleit seljas. Selline pulmaöö siis. Ka meie olime suhteliselt väsinud ja otsustasime koju minna. Teises majas olid Kaisa ja Erik veel üleval, nii et natuke sai nendega jauratud, enne kui oli magamineku aeg.

Pühapäeva hommikul ärkasime suhteliselt vara, käisime korra veel Triinu juurest läbi ning alustasime tagasisõitu Perthi. Käisime veel Margsis hommikust söömas ja suht terve autosõidu ma magasin. Perthis oli jälle korralik koerailm. Nii ma siis käisin toidupoes, ostsin sooja suppi ja ülejäänud õhtu veetsin sooja teki all.

Eelmisel nädalal alustasin ma tööd Gramercys. Gramercy on oma kontseptsioonilt väga sarnane Squirele. On baari osa ja on restorani osa. Baar on suhteliselt sarnane, kuigi seal on palju rohkem erinevaid jooke ja suur kokteililist + valdav osa nädala sees käivaid kliente tellivad kohvisid, vastupidiselt Squirele, kus pidin enamasti kohvisid tegema ainult nädalavahetusel mõnele restorani kliendile. Restoran on aga palju rohkem fine dining, kui oli Squires. Ehk siis kogu kompott - valged laudlinad, eel-ja pearoa nõud ning veinid ja sampused tuleb avada lauas (kusjuures veine on 52 ja neid tuleb kõiki peast teada!!!). Õnneks saame kanda oma riideid ja külmadel ilmadel saab tõmmata kampsiku selga, mitte värisema T-särgi väel nagu Squires.

Gramercy asub Squire paralleeltänavas, Hay Streedil. Hay street on rohkem büroohoonete tänav, samal ajal kui Murray Street (tänav, kus ma elan ja kus asub Squire) on peotänav. Seepärast on isegi reedeti ja laupäeviti Gramercys surmvaikus, samal ajal kui Squire on rahvast pungil. Laupäeval sulgesime näiteks juba kell 22 ja kui ma koju minnes Squirest möödusin, käis seal korralik möll. Gramercys saan võrreldes Squirega ka väga vähe vahetusi. Eelmisel nädalal tegin kokku äkki 30h? Pühapäeviti ja pühadel on see koht suletud, seega ei saa ka pühapäevast kõrgemat töötasu ja pühade topeltpalka. Samas ma ei kurda, sest mul on lihtsalt nii kopp ees klienditeenindusest ja nüüdseks olen maksnud ka viimase korterirendi ära, seega rohkem kulutusi ei tohiks tulla.

Kahe nädala pärast tulebki meil korter ära anda, sest rendileping lõppeb ja me kumbki ei soovinud seda pikendada. Harles lendab ära Uus-Meremaale ja mina lähen elan nädalakese Raneri juures ning siis sõidan juba Eestisse. Uskumatu, kui kiiresti aeg lendab. Alles see oli, kui me selle korteri võtsime ja nüüd ma pean juba tasapisi valmistuma siit lahkumiseks. Nii palju kola on ka tekkinud, et ei teagi, mis sellega peale hakata. 

Nii palju siis praegu. Ilmselt varsti saate lugeda ka minu viimastest päevadest Austraalia pinnal, Singapurist ja kojuminekust.

VARSTI NÄEME!!!

Teie Katriin