Cambodia - The Land of Temples

Terääää!

Ei jaksa enam heietada, kuidas aeg lendab, aga no ei ole vōimalik ju, et aeg nii kiiresti möödub? Viimane kord, kui kirjutasin, elasin veel tavalist elu ehk töötasin Squires ja nädalavahetustel kâisime sōpradega vâljas vōi olime Raneriga kodused. Nûûdseks ei tööta Squires juba üle nâdala ja vahepeal sai Kamboodżas puhkamas káidud. 

Enne kui annan teile lühikese reisiülevaate, kirjutan natuke sellest, mis möödunud nâdalatel enne reisile minekut toimus. Paar nâdalat tagasi hakkasin kahel pâeval nâdalas tööl kâima ûhes vâikeses kesklinna kohvikus. Kohvik asub büroohoonete keskel, seega tulevad hommikul kella 7st kōik valgekraed hommikukohvikule ja lōunal 10$ pâevapraadi sööma. Kohvikut juhib Vietnami pâritolu abielupaar, kes on Austraalias elanud juba ûle 30. aasta. Nende kohvik on seal samas hoones asunud aastaid ja seega teavad nad nimepidu igat inimest, kes kohvikusse jala tõstab. Vâhe sellest, et nad teavad inimese nime ja tausta, teavad nad ka, millist kohvi ta tahab ja kuidas seda eelistab (suhkru, mee, sojapiimaga jne). Uskumatu! Seal kohvikus töötasin ma esmaspâeviti ja teisipâeviti hommikul kella 7.30st kuni 2ni, seega oli ûlejâânud pâev vaba. Kolmapâevast pûhapâevani töötasin aga Squires. Lōpuks tegingi jârjest 19 tööpâeva ja ütleme nii, et korralik vâsimus oli sellest. Sinna kohvikusse sain tööle tânu Cameronile, kes oli kunagi Squires ûks kokkadest ja Kristelile, kellega ma Squires koos aega teenisin. Kohvikus maksti meile ümbrikupalka, seega kuna makse ei maksnud, sai natuke lisaraha teenida..palk oli nimelt 19$ tunnis, mis on umbes 12 eurot. Midagi vâga rasket selle töö juures polnud, sest kohvisid tegid ja rahaga arveldasid ainult kohvikuomanikud. Minu ülesandeks oli tellimusi vōtta ja toite lauda viia. Natuke harjumatu oli kâsitsi tellimusi üles kirjutada ja siis neid kööki viia. Olen harjunud ju arvutisse kôike lööma, mis siis ise kōik tellimused kööki prindib. Aga väikesel kohvikul ei ole sellist sûsteemi vaja. 

Nûûdseks ma seal kohvikus enam ei tööta. Samamoodi ei tööta ma ka enam Squires, kus veetsin oma eelnevad 8 kuud ja enne farmi 4 kuud tööd rügades. Lihtsalt seaduse jârgi vōib iga viisaga töötada ühe tööandja jaoks kuni 6 kuud ja minu kuus kuud said tâis. Ootasin oma viimast tööpâeva pikisilmi, sest lihtsalt nii kopp oli ees sama asja tegemisest. Kōik pâevad olid nii ühesugused ja teadagi, kuidas mulle rutiin mōjub. Midagi märkimisväärset neil nädalatel tööl ei juhtunud. Meile tuli tagasi see hinnang salasshopperilt, millest eelmises postituses rââkisin. Hinnanguks oli 96% ja mind oli seal ette ja taha kiidetud. Isegi seda olid nad maininud, kui ilusasti mu juuksed patsi olid pandud..hahaha, nagu mida? Suhteliselt varsti peale selle hinnangu saamist tulid need samad salaśopperid meile sööma ja muidugi pandi mind jälle tanki. Ōnneks oli tegemist reede lōunaga ja tavaliselt tuleb siis nagu hull ringi joosta, aga kuna minu kohutuseks oli ainult sellel laual silma peal hoida, siis ma ei tohtinud kuskile minna ja seega seisin hea meelega restoranis, selle asemel, et treppidest ûles-alla joosta. 

Veel üks eriline päev oli Anzac Day. Anzac Day on päev, mil austraallased mälestavad I Maailmasõjas hukkunuid ning sel aastal olid pidustused suursugused, sest möödunud oli 100 aastat Gallipoli lahingust. Kell 5.45 kogunes rohkem kui 100 000 inimest Kings Park'i memoriaalteenistusele, kus päiksetõusuga mâlestatai sōjas hukkunuid. Peale seda tâhistasid kōik sōjaveteranid, teenivad sōdurid, madrused jne austraallastele kohaselt seda ääretult tähtsat päeva teadagi kuidas - juues! Kui tavaliselt avatakse Squires kell 11, siis Anzaci päeval avasime juba kell 8 hommikul, et pakkuda hommikusööki. Sellest ei tulnud midagi vâlja, sest ilmselgelt polnud piisavalt reklaami tehtud ja inimestel polnud ōrna aimugi, et nii vara avatud olime. Nimelt passisime seal kahe koka, ühe baarmeni ja Jackiga viiekesi umbes 3h mitte midagi tehes. 

Anzac Day on ainus päev aastas, kui alkoholi tohib müüma hakata alles alates kella 12st ja mitte minutitki varem. Oi kui piinlik oli vaadata, kuidas kell 11.30 inimesed seisid baarileti ääres ja lihtsalt ootasid, et kell 12 saaks. Ja reaalselt, kui kell oli 11.59, siis nad tormasid leti âârde sekundeid lugema. Isegi restoranilauad ei kannatanud oodata, et me neilt joogitellimuse vōtaks, vaid nagu naksti olid nad kell 12 leti taga. Terve päev me ainult tühje klaase koristasimegi, sest sööma polnud keegi tulnud. Mina sain sel pâeval töölt vabaks juba kell 5 ōhtul. Koju jõudes helistas Rainer ja ütles, et tuleb külla. Hiljem tulid veel Enni, Harlese sõbrad Dan, Chris ja Kelly. Kui esimene kaader liikus edasi linna peale pidutsema, saabusid Kaisa, Pille, Rass, Matu ja Rait. Mingi aeg lahkusid ka nemad ja mina läksin magama.

Järgnevatel päevadel kubises baar ameerika madrustest. Nimelt oli nende laev Fremantles nädalaks ankrus ja linna peal oli üle 5000 laeval teeniva ameeriklase. Ameeriklased on küll toredad ja oi kui hästi nad jootraha viskavad, aga nende jaoks on ikka teenindaja koer ja nemad kuningad ja selline suhtumine mulle kohe üldse ei sobinud.

Kui mul oli viimane nädal Squires töötada jäänud tuli ühtâkki pakkumine sponsorviisale. Korraks kaalusin seda, aga siiski mōtlesin, et mul on veel 2. aasta viisat jâânud pea 7 kuud ja seega ei taha end niiviisi veel siduda. See on siiski kaheaastane siduv leping. Igatahes öeldi, et see pakkumine on jōus ka tulevikus. Eks ma mōtle sellele veel. 

Viimane tööpâev möödus vâga kiiresti, sest töötasin ainult kella 4ni pâeval. Peale seda anti mulle üle kaart, kuhu kōik töökaaslased olid midagi armsat kirjutanud ja sain 2 pudelit alkoholi. Sellepârast siis ülemused nagu muuseas küsisidki, et mis mu lemmik alkohoolne jook on. Lisaks sain omanikult 100$ maksva śampuse. Peale tööd lâksime ülemuse Lauraga tema kihlatu juhitavasse baari, et ta saaks mind temale tutvustada. Seal alustan ma nimelt varsti tööd. Teel sinna liitus meiega ka Jack, kes ûtles, et tahab mu eest paar head sōna sekka öelda (misasja? Ma reaalselt arvasin, et ta ei salli mind). Kui Gramercysse jōudsime, istus Laura mees Dylan seal juba Beniga, kes on Gramercy omanik ja seejuures Squire'si omaniku nōbu. Meid istutati kohe maha ja hakati jooke ette kandma. Mingit tööintervjuu moodi asja seal kûll polnud, lintsalt niisama jutustamine ja dringitamine. Ben tundus eriti tore inimene ja temaga jutustasin seal ikka korralikult. Lōpuks kui kell 7 laiali láksime, ütles Dylan, et saab Laura kaudu mu RSA ja VEVO checki ja nâeme 18. mail siis. Haha. Eks pean lâbi minema ja uurima, et mis kell tâpselt siis alustama pean. 

Viimane selfie Squire riietusruumis

Armas kaart töökaaslastelt

..ja riputasingi oma nimesildi varna

Peale Gramercyst lahkumist sain Triinuga kokku, keda polnud jälle sada aastat nâinud. Triinul on muide suured uudised - nimelt abiellub ta nûûd tuleval nädalavahetusel ja me kōik sōidame Margaret Riverisse tema ja Andre pulma. Enne seda on loomulikult hens night (tüdrukuteõhtu) ja pulmad kestavad terve nädalavahetuse, nii et see on mōnus weekend getaway ka mulle ja Ranerile.

Triinu pulmakutse

Girls night out!

Ōhtu väga pikalt ei kestnud ja ōhtul sōitsin Raneri juurde. Üldse veedan ma seal jubepalju aega, nii et tundub, et peaks varsti renti maksma hakkama. Nii tore on seal käia, sest saan Piia imemaitsvaid küpsetisi proovida, tüdrukutega My Kitchen Rulesi vaadata ja muidu seltskondlik olla. Piia vaeseke murdis tantsides ühe vâikese luu jalalabas ja on nüüd ehtne robocop. Tööl käia ei saa ja on kodune. Mulle muidugi see istub, sest siis ta teeb igasugu sööke..hehhee. Järgmisel päeval sai natuke ka Madise sünnipäeva tähistatud. Tüdrukud olid teinud kartulisalatit ja singirulle ning ülimaitsvaid kooke. Kaua meie sünnipâeval ei olnud, sest minul oli vaja järgmine päev asjalik olla ja lōpuks reisiks asjad pakkida. Skypesime veel enne Märdi ja Raineriga, kes tol hetkel olid Vietnamis ja siis veel oma kallite vanematega. 

Madise sünnipäevalaud

Esmaspäeva hommikul ärkasin kell 3.45, pesin hambad, riietusin, ütlesin Ranerile tsau ja vōtsin suuna lennujaama. Väljas oli kottpime, 10 kraadi ja vihma sadas. Korralik masendav sügisilm. Lennujaamas oli jälle mingi probleem mu passiga. Ametnikud ei suutnud seda skanneerida millegipärast, aga ōnneks lubati ikka lennuki peale. Lennuk oli superluks - telekate, eriti mõnusate istmete, patjade-tekkide, hea hommikusöögi, tasuta snäkkide ja jookidega. Kōigele lisaks olin ma vist ainuke inimene lennukis, kellel polnud naabrit ja seega sain korralikult laiutada. Tegelikult palju ma neid mugavusi ei nautinud, sest enamus 5. tunnisest lennuajast ma magasin. Singapuris oli vahemaandumine ja esimest korda maandusin seal päevavalguses ning pidin terminali vahetama ehk sain lōpuks Skytrainiga sōita. Väga palju aega mul polnud, aga jōudsin Victoria Secreti poest läbi hūpata :). Kuigi boarding algas jubevara, hilines väljalend ikkagi üle poole tunni. 

Minu mugavused

Kingikott!

Siem Reapi maandusin kell 15.00. Polegi vist varem nii pisikest lennujaama näinud. Visa on arrival tegemine läks vastupidiselt Vietnamile väga kiiresti. 10 minutiga oli viisa passis. Pidin Märti veel tunnikese ootama enne kui ta lennuk maandus. Seal lennujaamas polnud isegi kohta, kust oleks saanud vett osta. Kuna Perthist lahkudes oli väljas 10 kraadi ja lennujaamade ning lennukite sisetemperatuurid on allapoole igasugust arvestust, olin ma riietatud kampsunisse ja teksadesse. Nii kui Kamboodża ülikuum õhk kopsudesse jõudis, tundsin kuidas teksad kleepuvad jalgade kûlge. Kuubikvetsus vahetasin need lûhkarite ja topi vastu. Nii kui lennujaamast väljusin, hakkasid kohalikud mind taksoteenustega pommitama, seega läksin ja istusin väljuvate lendude osakonnas ja eeldasin, et kuna Märdi lennuk jõuab alles 16.10 ja viisa tegemine võtab aega, siis passisin umbes poole 5ni, enne kui tagasi saabuvate lendude juurde läksin. Seal nägin juba meie hotelli auto (õigemini tuk-tuki) juhti minu nimelise sildiga ootamas. Äkki tuiskas Märt lennujaamast välja ja lõugas muretseval toonil: "Katriin, kus sa olnud oled? Ma mõtlesin, et su lennuk kukkus alla." Mârdi lennuk oli hoopiski varem jõudnud. Tuk-tuki sõit kestis umbes 15 minutit ja naksti olimegi hotellis. Peale hotellis sisseseadmist läksime linna avastama. Meile mõlemale meeldis Kamboodża koheselt - ei ole sellist närvilist tuututamist ja inimesed on sõbralikud. Väljaarvatud muidugi ûks kerjus oma beebiga, kes tahtis raha piima ostmiseks. Märt ûtles, et ei anna raha, aga ostab piima..selle peale kuulsin mina küll esimest korda elus, et kerjus ûtleb "you're a fucking piece of shit. You both are". Väga ilus! Kusjuures järgmine päev hakkasin värskete smuutide letist smuutit ostma, kui nägin, et müüjaks oli see sama tüdruk. NO WAY, et ma peale sellist juhtumit talle mingit rahalist kasumit toon, nii et läksin hoopis teise leti juurde ostma. Märt šoppas veel ringi igal pool ja õhtu lõpetasime pubitänaval süües kanakarrit ja juues 50 sendist õlut. 

Nägime täiesti juhuslikult ühe maja rõdul lehvimas Eesti lippu

Siem Reapi tänav

Kanakarri ja kohalik õlu

Väljas oli veel kottpime, kui järgmisel hommikul meie äratuskellad helisema hakkasid. Vōi noh, Märdi telefon hakkas karjuma juba kell 4, minul oli seatud kell helisema 4.30. Kell 5 korjas meid hotelli eest tuk-tuki juht peale ja sōit Angkor Wat templilinna vōis alata. Angkor tähendabki khmeeri keeles linna ja Wat templit. Kuigi oli alles öö, oli sinna teel palju tuk-tuke'e, sest tavaks on suurima templi - Ankor Wati - juures imetleda päikesetōusu. Nii kui esimesed päikesekiired templile langevad, avaneb imeilus vaatepilt. Paljud turistid veedavad templilinnas mitu päeva, sest sajaruutkilomeetrisel ala on täis templeid, pühamuid, elumaju, niistusukanaleid ja terrasse. Arvatakse, et Angkor oli aastal 1000 pKr maailma suurim linn, kus elas umbes 500 000 inimest. 

Angkor Wat on maailma suurim pühakoda. 15. sajandil vallutati ja rüüstati Angkor siiamlaste sõjasalkade poolt ning khmeerid jätsid linna maha. Uueks kuningriigi pealinnaks sai Phnom Penh, mis on tänaseni riigi pealinn. Angkor ise uppus dzunglisse. Kuigi ameeriklased ja prantslased alustasid templilinna restaureerimisega, langesid Angkori templid ka kunstiröövlite ohvriks. Aardekütid raiusid templite seintest lahti skulptuure ja reljeefe ning vedasid need seejärel Euroopasse.

Angkor Wat - peatempel päikesetõusul

Angkor Thom (khmeri keeles suur linn) ümbrisevad 8 meetri kõrgused müürid. Seda templikompleksi peetakse maailma kaunimaks. Kompleksi keskel asub budistlik Bayoini tempel, mille nelja ilmakaarde suunatud neli torni kujutavad nelja naeratavat nägu. 

Naratavad näod

Angkor Wat templilinnas on filmitud kuulus Angelina Joliega peaosas olev film Tomb Raider. Sellest kurikuulsast puuga sissekäigust, mida filmis näha vōib, jalutasime meie muidugi targalt mööda. 

Angkor Thom

Kella 9 paiku hommikul olime juba tagasi hotellis. Jōudsime isegi hommikusöögile. Väga uhke söögilaud oli - pannkoogid, kartulid, salatid, saiakesed, müsli jnejne. Peale hommikusööki tegi Märt uinakut ja mina uurisin nii kaua maad ja bookisin meile Shinaukville hotelli ja hankisin ööbussi piletid. Ülejäänud päeva veetsime Siem Reapi peal kolades, viimaseid suveniiriśopinguid tehes, ōlut juues ja massaażis käies. See massaaż oli naljakas nagu ikka - kästi ruumis koos paljaks vōtta, ma ütlesin Märdile kohe, et davai, tema vōtku esimesena paljaks ja peitku oma pea sinna masaażilaua auku ära juba. Kui me seal juba porgandpaljalt minuteid lebanud olid, tulid massöörid. Märti valdas pettumustunne - tema mudija oli nimelt mees. Minu massöör oli igatahes väga hea ja polegi vist kuskil Aasias nii head massaażi varem saanud. Ōhtul käisime veel söömas, tänavad olid aga pimedad ja teatud sööke-jooke ei saanud söögikohas tellida, sest pool Siem Reapi oli elektrita. Generaatorid aga töötasid mürinal ja see ei takistanud meile karrisid ette kandmast. Ma sōin Kamboodża rahvustoitu Amoki, mis on kookospiima-kalakarri. Imemaitsev! Kamboodza toitudes ei pidanud kordagi pettuma.

Kell 7.30 tegime oma hotellist check-out'i, kuigi olime tegelikult book'inud kaks ööd. Leidsime aga, et oleme Siem Reapi piisavalt näinud ja vōiks edasi liikuda. Hotellist anti meile veel lahkumiskingitused! Umbes kell 8 veeres keskmisest suurem tuk-tuk hotelli ette. Seal istusid juba 2 kanada kutti ja üks inglane. Kuigi oli suhteliselt kitsas, ei takistanud see juhil vōtmast peale veel 5 inimest. Ōnneks sōit kaua ei kestnud. Palju pikem sōit ootas meid aga ees - 12h ööbussis Sihnaukville poole. Ööbussid on siis nö kahekohalisi narivoodeid sisaldavad bussid, mis sōidavad nagu nimigi ütleb öösiti, ja kus on tavapârasest mugavam öö veeta. No ei ütleks. Olime Märdiga surutud alumisse 2m pikka ja 1,5m laia boksi, kus madrats oli ülikōva ja ruumi väga vähe. Kohe alguses oli seal voodikohtadega suur segadus ning pidime 3x voodeid vahetama. Ōnneks olime suhteliselt väsinud ja uni oli hea. Ma jōudsin pool filmi vaadata, kui uni silma hakkas tulema. Paar korda ärkasin üles, siis kui olid vahepeatused vōi kui konditsioneer nii hullult peale puhuma hakkas, et lōdisesin seal. Kui hommikul kell 7.30 luugid lahti tegin, oli väljas valge ja me olime kuskil lambikohas peatunud. Otsustasin tualettruumi kasutada. WC oli kohutaaaav, aga vähemalt sai hommikused kükiharjutused tehtud. Hea, et ära käisin, sest tegelikult pidime Sihnaukville jōudma kl 7.30, aga jōudsime hoopis 9 paiku ja nii kaua ma poleks elusees suutnud enda pōit hoida. Ahjaa, bussis nimelt puudusid sellised elementaarsed asjad nagu tualettruumid. 

Ööbuss

Kaheinimese magamiskoht

Bussilt maha astudes vōtsime ühe kanada kuti ja saksa tüdrukuga tuk-tuki ja sōitsime linna. Kuigi hotellis hakkas ametlikult check-in kella 2st, oli ōnnekombel mingi teine tuba juba vabanenud, nii et saime kohe end sisse seada ja linna peale minna. Shinaukville näol on tegemist rannakuurortiga, kus on suhteliselt kenad rannad ja kuhu kohalikud tulevadki puhkama. Teha seal suurt midagi peale päevitamise, söömise ja pidutsemise polegi. Jalutasime rannas ja kastsime oma jalad merevette, mis pidi olema vähemalt 30 kraadi - nagu supp! Märt teadis juba ammu rääkida, et seal peaks olema üks eestlaste baar/hotell ja nagu naksti nägime Eesti lippu ühe baari katusel lehvimas. Astusime sisse ja leti taga vaatas kohe eestlase näoga naine vastu. Istusime siis maha, vōtsime ōlud ette ja jutustasime. Tema oli oma abikaasaga Kamboodżas elanud juba 3 aastat ja seda sama baari pidanud. Ta rääkis meile, mida Kamboodżas vaadata, kuhu minna, millest hoiduda, mis on mürgine, kuidas käituda jnejne. No ühesōnaga elav reisiraamat. Kuskil tunnikese kuulasime tema juttu ja saime teada, et hetkel on seal samas Sihanoukvilles u 10 eestlast, kel kōigil on oma ärid püsti - kes peab hotelli, kes baari, kes girls bar'i. Hiljem saime muidugi teada, et tegemist oli Arukülast Birgiti tädiga. Maailm on miniatuurne! Kusjuures nii minituurne, et Siem Reapis võttis ühendust Marten, kes töötas seal ja kui Shinaukvilles olime, kirjutas mulle üks kunagine soomlasest sõber Eemeli, kes ütles, et elab Shinaukvilles nüüd.

Meie hotell

Eestlaste baar

Shinaukville

Lōpuks sai ka rannaliivale pikali visatud ja end praaditud. No nii palav oli! Väga rahulikult olla ei saanud, sest tädid tulid kogu aeg manikûûriteenust pakkuma, istusid rannaliivale maha ja enam ära ei läinud. Pika mangumise peale pead neile lubama, et kui ikkagi otsustad maniküüri kasuks, siis pead kindlasti tema juurde minema ja mitte kellegi teise. Lisaks on seal rannakuurortis palju varastamist, seega pidime kordamööda ujumas käima. Ostsime endale ka järgmiseks päevaks laevapileti ja ööbimise kōrval olevale Koh Rongi saarele, mis on kuulus oma lumivalgete ja türkiissiniste randade poolest. Ühtlasi on tegemist ka peosaarega. Peale rannaskäiku hakkas mul pea ringi käima, kōrvad läksid lukku ja keha oli kaetud külma higiga. Ilmselt olin dehüdratiseerunud, sest kohe kui liitri vett sisse kaanisin, oli hea enesetunne tagasi. Peale lōunat läksime hotelli, kus Märt sulistas bassus, samal ajal kui mina kui reisikorraldaja jälle maad uurisin ja hotelle book'isin. 

Ōhtust lâksime sööma rannapromenaadile, kus kōik kohvikud olid oma toolid ja lauad rannaliivale vedanud, pōlesid kûûnlad ja isegi ilutulestikku lasti. Jällegi väga romantiline. Suhteliselt kohe lendasid meile peale väikesed kohalikud tüdrukud, kes tahtsid kangesti käepaelu meie kätele punuda. Väga osavalt haaravad nad su käe, teevad tasuta käepaela, aga siis enam ära ei lähe, enne kui ostad mōne kallima käepaela. Ma ütlesin tüdrukule kohe, et rohkem kui 1$ ma kahe käepaela eest välja ei käi, nii ta siis istus seal sada aastat mu kōrval kuni lōpuks loobus ja mulle dollari eest need mûûs. 

Tüdrukutirts, kes ei jtänud enne rahule, kui ostu sooritasin

Järgmisel hommikul ärkasime vara, et süüa hommikust, pakkida asjad ning sōita saartele. Vōtsime kaasa ainult hädavajaliku ja kohvrid jätsime hotelli hoiule. Kiirlaev sōitis kōigepealt Koh Rong Samloemile, kus me otsustasime maha minna. Saarel oli kûll imeilus rand ja kenad bungalowd, kuid sellega kõik ka piirdus. Kui olime end piisavalt praadinud ja ujunud, hakkas igav. Ootasime kannatamatult kiirlaeva, mis viiks järgmisele saarele, kuid meile öeldi, et järgmine laev tuleb alles kell 4 pärastlõunal. Kuskil kella 1 paiku lähenes kaile kiirlaev ja kuigi mulle öeldi, et see läheb otse Shinaukville, olin ma kangekalne ja tahtsin seda kaptenilt kuulda. Selgus, et laev viib ka teisele saarele. Peab ikka enda sisetunnet usaldama!

Asju ajamas

Koh Rong Samloem

Kohalik baar

Koh Rong saar erines eelnevast saarest kardinaalselt. Kui Koh Rong Samloem on pigem puhkamiseks ja vaikuse nautimiseks, siis Koh Rong on peosaar, kus on mitmeid kohvikud ja hostele, mis kōik on täis bäkkereid. Kui olime end oma guesthouse's sisse seadnud, làksime kolama. Oiii, millised paradiisirannad sel saarel olid. Lumivalge liiv ja türkiissinine meri. Saare imeilusad rannad on kohaks, kus filmitakse näiteks Austraalia Robinsonide seriaali Survivor võtted. Ka nüüd oli poolele rannale ligipääs keelatud, sest toimusid filmivõtted. Õhtul otsustasime àra kasutada happy hour'it ja trimpasime rannabaaris erinevaid kokteile, kuni olime pàris švipsis. Kohalikku kanget alkoholi ei tasu vist juua ja omavahel miksida, sest öösel hakkas mul ikka vàga paha ja magada ei saanud pea üldse. Lisaks olid saarel korralikud sààsed ja nüüdseks on mu keha kaetud suurte sügelevate sààsepunnidega. Hommikuks olid meie rahad nullis, seega sõime 1,25$ maksvaid hommikusööke, mis olid sellegipoolest suured ja imehead. Jōlkusime veel rannas, kus kohalikud pōnnid poseerisid mulle lakkamatult ja tahtsid kangesti krabisōda mängida. Kella 11 paiku sōitsime tagasi mandrile, kus käisime korra läbi hotellist ja siis vōeti meid juba bussi peale, mis sõitis Kep'i. 

Paradiisirand

Koh Rong

Koh Rong

Meie sääsevõrguga bungalow - väga romantiline!

Kohalikud põnnid

Bussisōit Kep'i oleks tunduvalt kiiremini läinud, kui bussijuht poleks iga 20 minuti tagant peatust teinud, et ise pōiele minna. Lisaks tehti peatus Kampotis, kus pidime bussi vahetama ja seda ootasime u 40 minutit. Lōpuks jōudsime kohale. Meie guesthouse asus kohe ranna ääres ja ōhtul läksime krabituru lähedal olevasse restorani sööma. Igas restoranis pakuti mereande ja eelkōige krabisid, kes ujusid restorani ees olevas bassus ja nii kui klient krabi tellis, notiti viimane maha. Ka mina sōin krabi ja oiiii kui maitsev see oli. Tagasitee hotelli oli umbes 20 minutit pikk ja ilma tänavavalgustuseta! Esimest korda mōtlesin reaalselt, et seal me ka sureme, nii easylt oleks vōinud keegi meid röövida vōi maha nottida. Ōnneks jōudsime ikka tervetena tagasi "koju".

Hommikul ärkasime juba kell 6, et siis varakult hommikust süüa ning laenutada jalgrattad, et teha Kep'i linnale tiir peale. Rattarent terveks pàevaks maksis 2,5$, aga tegemist oli ka ikka vàga logude ratastega. Peale 10 minutit rattasõitu oli kann juba nii kange nagu oleks mingil puupingil istunud. 20 minutit hiljem olime tervele Kep'ile tiiru peale teinud. Vaatasime ûle krabituru ja selle, kuidas krabisid otse kaldal püütakse ja siis kohalikele (ja turistidele) müüakse. Kuigi olime paljudelt tuttavatelt kuulnud, et Kep on kindlasti külastamist vààrt, leidsime nii mina kui ka Màrt, et tegemist oli eriti mõttetu linnaga. No seal ei olnud reaalselt midagi teha ja midagi vaadata. Üldse oli kõik justkui vàljasurnud ja peale meie oli seal linnakeses parasjagu vist ainult kàputàis turiste. Ainus àge asi oligi krabiturg ja nunnud restoranid kohe merekaldal (mere kohal).

Rattasõit

Krabipüük

Kauemaks sinna linna jààda ei tahtnud ning ostsime bussipiletid pealinna Phnom Penhi. Pildi peal oli uhke ja WIFIga buss, aga kui kell 1.30 buss peatusesse veeres oli fancyst konditsioneeritud ja internetiühendusega transpordivahendist asi kaugel. Usun, et Eestis ei eksisteeri selliseid busse enam isegi kõige suuremates pommiaukudes. Buss haises ja logises igatpidi. Me olime Màrdiga seal ainukesed turistid, ûlejàànud olid kõik kohalikud. Üldse oli tegemist mingi külabussiga, sest peatusi tehti tàiesti lambikohtades ja peale võeti a'la ûks inimene või lihtsalt mingi KILEKOTT kala. Keegi vist saatis kala päälinna..

Ega need teed ka just kõige sirgemad ja siledamad olnud, sest iga kord kui ma nokkima hakkasin, àrkasin selle peale, et lõin pea pauguga vastu akent àra. See juhtus 3 korda ja peale seda ma enam magama ei julgenud jààda. Nûûdseks ilutseb mu laubal kaunis muhk. Buss sõitis VIIS tundi! Tund aega sellest veetsime Phnom Penhi ummikutes. Ummikud tekivad eelkõige seetõttu, et igaûks sõidab nii nagu tahab. Kui mõni motovend vaatab, et vastassuuna kaudu saaks kiiremini sihtpunkti, siis ta ka sõidab vastassuunda. Ûks kanada kutt rààkis, et tema tuk-tukile oli teine tuk-tuk kõrvalt sisse pannud nàiteks..

Kõigi mugavustega buss

Lõpuks jõudsime pààlinna, kus meid visati suvalisel tànaval maha. Õnneks hingas kohe tuk-tuki vend meile kuklasse ja peale pisikest kauplemist saime sõidu enda hotelli. Hotell asus tàpselt üle tee Kuningapaleest, nii et toa aknast avanes pàris kena vaade suurele aiale ja paleehoonetele. Làksime uitasime linnas ringi, sõime õhtust ja varsti juba olime hotellis tagasi. Aknast kostus hull reggae muusika ja Màrt làks asja uurima. Tuli vàlja, et tànaval toimus mingi reggae pidu. Minul oli soss olla ja mind ei erutanud absoluutselt mõte sinna minna.

Pühapàeva hommikul juhtus enneolematu asi..nimelt àrkasin ma juba enne Màrti. Tavaliselt oli tal iga pàev juba kell 6 kark all, aga mitte sel korral. Võib-olla oli põhjuseks magus uni, mis oli tingitud õhtustest õludest? Vaatasin telksu, passisin netis, aga lõpuks hakkas nii igav, et ajasim Màrdushka ûles. Làksime hotelli làhedusse hommikust sööma ja seejàrel võtsime suuna Kuningapaleesse. Seal tuli vàlja, et kandma peab pikki pükse ja kuigi ma olin sellega kursis, ei olnud mul ûhtegi pikemat sorti riietust selga tõmmata ja 5$ eest ei viitsinud endale mingeid hirmsaid pükse ka osta. Kuna Kuningapalee on peaaegu et tàpselt samsugune nagu Bangkoki oma, siis mul oli tàitsa savi, kas làhme sinna või mitte. Màrti niikuinii ei huvitanud see, ta ootas ainult pikisilmi turule minekut. Nii me siis turule làksime..

The Royal Palace

Turg oli nagu tavaline Aasia turg ikka. Tàis igasugust feik kaupa ja no üldse KÕIKE! Alustades Michael Korsi kottide, küünelakkidega, pottide-pannide, puu-ja juurvilja, tehnika ja ehetega ning lõpetades isegi vàikeste koha peal püsti pandud maniküürisalongidega. Olin juba ammu tàheldanud, et Märt on šopahoolik ja seal turul sai see ka kinnitust. Ta oli juba 12 kàepaela ostnud, kuid nii kui möödusime jàrgmisest letist, seadis ta sammud otsejoones sinna ja ostis juurde veel 10. Ma olen sellistel turgidel erinevates riikides nii palju kàinud, et ma enam ei viitsigi midagi enam endale osta. Pigem ostan sõpradele suveniire. Seal samuses turul sooritasin ainult ühe ostu - võtmehoidjad. Peale umbes tunnikest oli kopp ees kauplemisest, nii et lahkusime turult. Vàljas oli ûlipalav ja no igal sammul tulid tuk-tuki vennad oma teenuseid pakkuma. Ma olin lõpuks juba ülinàrvis ja tavapàrase "no thank you" asemel tuli mult vastuseks ainult "NO!" või màngisin kurti. Ûks vend ajas mind eriti nàrvi. Jàime korraks seisma, et vaadata, kuhu kohvikusse minna, kui ta tuli mulle 4 korda tuk-tuki pakkuma. Ma ütlesin talle neli korda ka vastu, et pole tuk-tuki vaja. Ja siis ta tuleb VIIES kord ka veel pakkuma. No võib-olla oli ta pàikesepiste saanud või midagi ja ei registreerinud mu vastust. Või lootis, et ma ikka muudan meelt. Tegime ühed kúlmad joogid ja siis oli mul aeg hotelli asju pakkima minna.

Peitsin kõik kümme suitsupakki igasse kohvri otsa àra, sest Austraaliasse on lubatud viia ainult 50 sigaretti, aga kuna Kamboodżas müüdi Kenti ja blokk maksis 12$, siis ma lihtsalt pidin Ranerile need ostma. Lasin endale kella 2ks takso tellida, sest kartsin, et àkki istun jàlle tund aega ummikus ja siis jààn veel lennust maha. Kell 2 oli takso nagu naksti maja ees ja jàtsime Màrdiga hüvasti. Màrt puhkab veel nàdalakese Tais ja lendab siis juba Eestisse. Ummikuid aga polnudki ja 20 minutit hiljem olin lennujaamas.

Phnom Penhi lennujaam oli vàike, aga tunduvalt asjalikum kui Siem Reapi oma. Lennuk oli tàis asiaate ja araabe. Polegi vist kunagi ûheski lennukis nii palju burkades naisi ehk musti kummitusi nàinud. Minu kõrvale maandus muidugi üks eriti suur asiaat, nii et lend oli üsna ebamugav, kuna pidin oma poolt istet temaga jagama. Kuala Lumpuri lennujaamas oli mu u 4h ooteaeg, kuid nii heas lennujaamas polegi varem olnud. Mu meelest palju kompaktsem ja loogilisem kui Singapuri lennujaam. Lisaks pole varem nàinud, et lennujaamas nii odavad hinnad oleksid. Söök-jook ja muidu nànn - kõik oli odavam kui nt Kamboodża lennujaamas. Aega sisutasingi söömise ja kinos filmi vaatamisega. 

Lend Perthi oli ülisuure lennukiga. Sel korral jagasin istet ühe toreda noore Aussi kutiga. Enamik aega ma lennust magasin, aga nagu ma kartsingi, hakkas üks hetk niii külm, et ainult lõdisesin seal. Kuna lennukis oli peale mingu umbes 5 valget inimest (ülejäänud asiaadid ja hindud), siis esimest korda üldse ei küsitletud mind Austraalia immigratsioonis ja ma ei pidanudki oma kohvrit avama! Juhuu, 10 suitsupakki sai riiki sisse toodud. Tundsin end nagu narkomuul. Umbes tund aega hiljem olin juba kodus. Oi, kui külm Perthis oli - umbes 16 kraadi ja harjumatu oli läbi puhta ja VAIKSE linna koju kõndida.

Nüüd on mul veel nädalake puhkust siin Austraalias ja ideaalis lähen järgmisest nädalast uude kohta tööle. Sel nädalal asjatan niisama, nädalavahetusel on pulmad ja peagi ootab ees ka Eestisse sõit.

Seniks aga nägemist ja jäägem moodsaks.

Katriin

XXX