I love running. I’m not into marathons, but I am into avoiding problems at an accelerated rate.

Ohsaa, siin blogis lendavad küll nüüd ainult heinapallid ringi. Kusjuures enda kaitseks võin öelda, et umbes 2 nädalat tagasi võtsin end kokku ja kirjutasin üsna pika (ja emotsionaalse) postituse, kuid millegipärast haihtus see kuskile ära ja on nüüd igaveseks kadunud. Võib-olla ongi nii parem, sest tookord olin ma pühaviha täis ja lihtsalt kirjutasin kõigest, mis mind tol hetkel närvi ajas. "Kõigest" tähendab peamiselt tööst. Nimelt on minust saanud töönarkomaan - ainult et mitte vabatahtlikult. Nimelt veedan ma rohkem aega tööl kui kusagil mujal ja seega võib öelda, et töökoht on minu kodu ning kodus käin ma ainult magamas, pesemas, söömas ja riideid vahetamas.

Nüüd te kindlasti arvate, et kui ma ei taha nii palju töötada, et miks ma siis vähem töötunde ei küsi endale. Aga seepärast, et hetkel on nii palju kulutusi, et mul lihtsalt on vaja raha. Ja raha=töötunnid. Natuke on hakanud tervis muidugi märku andma, et võiks veits tagasitõmmata. Mitte ainult vaimne tervis (ma võin vahepeal ikka täitsa stressis olla, kui on olnud päev väga totakate klientidega ja üldjuhul ma peale 12h tööpäeva lihtsalt EI JAKSA kellegagi rääkida ning isegi kui kodu liftis tuleb sõbralik naabrimees juttu tegema, siis ma lihtsalt vastan lühilausetega ja palvetan, et lift kiiremini sihtpunkti jõuaks), vaid ka füüsiline kurnatus. Nimelt olen ma kogu aeg väsinud ja oma ainukesed vabad päevad sunnin ma end läbi raskuse voodist välja vedama. Lisaks on põlv omadega täitsa läbi. Juba varem Eestis oli mul põlvega probleeme, kui suurem koormus oli, aga nüüd on nii, et kui 5-6 päeva järjest 12h tööpäevad teen, siis hommikuti naljalt voodist valuta välja ei saa. Jalga sirgeks sirutada ei anna, sest põlv lihtsalt ei luba. Nii ma siis esimese pool tunnikest lonkan kodus ringi, enne kui valu taandub ja saan inimese kombel edasi liikuda. Ostsin nüüd endale mingid kallid ravimid, mis peaksid aitama, aga kuna olen neid ainult 3 päeva võtnud, siis tulemusi veel pole.

Üldiselt on tööpäevad kohati väga erinevad - viimasel ajal on meil väga kiired päevad olnud. Ilmselt seetõttu, et hetkel on jälle korvpalli hooaeg ja Perthi oma korvpallimeeskond Wildcats mängib suht iga reede (ma pole ikka jõudnud ühelgi mängule, aga see on mu bucket listis), lisaks on Arenas pidevalt kontserdid (viimasel ajal on olnud Justin Timberlake, Kanye West, eelmine nädal Rolling Stones ja sel nädalal Katy Perry) ja mainimata ei saa alanud jõuluhooaega (jah, ma tean, et on alles november, aga meil on näiteks jõulukaunistused linna peal üleval ja poed jõuluehteid täis), mistõttu on meil pea iga päev mõni firmaüritus. Lisaks on meil tööl palju uusi töötajad. Põhimõtteliselt on jälle kogu restorani kaader vahetanud ja "vanadest olijatest" alles vaid mina ja Kristel. Uued tüdrukud sakslane, brasiillane ja rootslane alles kohanevad ja õpivad ning seega pole vahel neist absoluutselt kasu ja siis tunnedki nagu rügad kümne inimese eest. Kõige rohkem meeldibki mulle Kristeliga koos tööl olla, sest siis tean, et kõik on kogu aeg kontrolli all, aga Kristel on nüüd teise viisa peal ja saab ainult 20h nädalas töötada, seega olen enamik aega siiski sunnitud "uutega" koos töötama. 

Kuna töötan kogu aeg ja ALATI nädalavahetusteti, siis sotsiaaleluks väga aega ei jää. Ehk siis kui ma üldse "pidutsen" või lõdvaks lasen, siis ainult peale tööd ja seda ka meie enda baaris. Tavaliselt olen ma surmväsinud ja tahaks ainult koju minna, aga kuna töötajatele on lubatud peale vahetuse lõppu drink, siis tavaliselt veenavad (appi, kuidas seda sõna kirjutatakse?!) kaastöötajad mind ringi ja lõpuks me istume Squires ikka oma mitu tundi ja peale sulgemist liigume ületee olevatesse baaridesse. Nii juhtus üks teisipäev, kui lõpetasin imekombel kell 8 õhtul ja Steve hakkas mulle siidreid ette tassima. Varsti ühinesid minuga Shelly, Shaun, Johnny..edasi liikusime juba järgmisesse baari ja koju sain alles vastu hommikut. Sama juhtus eelmine kolmapäev, kui linna saabus LIIS JALAKAS isiklikult ja siis tema sünna puhul tegime Squires tekiilasid. Neid sai ikka päris korralikult võetud, aga oli põhjust - Liisut polnud ma pea aasta näinud ning tal oli SÜNNIPÄEV! Palju õnne veel kord. Nüüd reedel oli Halloween ja mina riietasin end Generous Squire töötajaks. See, kes irooniast aru sai, sai ka aru, et ma töötasin Halloweenil. Mina ja teised. Oleksin väga tahtnud minna Piia ja Dimassi sünnipäevale, mis oli ühtlasi Halloweeni kostüümipidu (MA ARMASTAN KOSTÜÜMIKAID!), aga ma ei näinud sel erilist mõtet, sest lõpetasin hilja ja pidin järgmine päev vara alustama. Irony, sest peale tööd veenis Wanda mind dringile jääma, siis saabus juba Steve, Shelley lõpetas Stables (tema uus töökoht, kuhu me edasi liikusime), siis lõpetas juba Johnny ja liikusime edasi the Mooni, siis helistas Rasmus ja temaga koos läksime edasi Northbridge baaridesse, kus oli veel eestlasi..ja noh..koju jõudsin ikka kell 4 hommikul.

Mina ja Shelley üks kord peale tööd

Old Squire's gang reunited ehk Timmy, Adam ja Claire

Liisu tuli linna!

Tegelikult oli vahelduseks hea lõdvaks lasta, sest viimasel ajal (ja alati ikka korraga!) on kuidagi palju probleeme tekkinud. Esiteks pole endiselt mu uus pass saabunud, seega pidin 2. aasta viisat taotlema vana passiga (mis tähendab jälle suurt paberimajandust, kui uue passi saan, et andmeid muuta..sest noh, Austraalia pole ikka absull e-riik). Siis kui viisataotluse sisse andsin, tuli teada, et mind kontrollitakse. See tähendab, et olen hetkel bridging viisal ja pidin saatma immigratsiooniametile KÕIK oma farmiaja palgalipikud, tsekid, pangaväljavõtted, farmi kontaktid jne. Kuna kõik need olid mul paberkandjal, siis veetsin pool päeva neid sisse skännides. Seejärel tuli järgmisel päeval teada, et pean oma praegusest kodust välja kolima, sest selle korteri rendileping lõppeb. Tänks asiaadid, et seda siis ei maininud, kui sisse kolisin! Ühesõnaga aeg tiksub ja jäänud on vaid nädalake, leidmaks uus elukoht. LISAKS kadus meie korterist ükspäev WIFI ning seega on mul väga raske internetita kortereid otsida ja üldse kõike seda paberimajandust ajada. Kogu seda stressi ei leevenda ka asjaolu, et eile hommikul ärkasin sellise seljavaluga (ilmselt mingi närvipõletik), et liikuda ma väga ei saa ja tänasel vabal päeval ei saanud poes seelikuid (pean tööle uue seeliku ostma, sest ülemused on mulle juba mitu korda öelnud, et see on liiga lühike) selga proovida, sest kummardamisel oli selline valu, et mõtlesin, et panen pildi tasku. Tõsiselt loodan, et see valu taandub homseks, sest homme on nimelt Melbourne Cup (hobuste võiduajamine), mis on austraallaste jaoks umbes sama suur sündmus kui eestlastele jaanipäev. Ma pean homme tööpäeva veel eriti vara alustama ja ilmselt tuleb pikk ja kurnav päev.

Natuke vingumise kõrvale ka positiivsust. Nimelt käisin ma eile koos 18 000 teise inimesega Color Run'il ehk värvijooksul. Seda kutsutakse ka happiest 5k run'iks, sest see lihtsalt ongi nii fun ja tore. Põhimõtteliselt 5 kilomeetrisel rajal oli 5-6 värvipunkti, mida läbides visati sind erinevate värvidega üle. Kõikidel osalejatel olid valged pluusid, mis jooksu lõpuks olid megavärvilised. Edasi jätkus laval suur tants ja trall ja muidugi värvide loopimine. Mina jooksin koos Kaire, Marju, Sandra ja Raineriga ja tõesti oli tore hommik! Kahjuks pidin ma kohe peale jooksu tööle minema. Kuigi ma küürisin end päris korralikult, olid mu juuksed ikka tööl roosad. Aga ilmselt kliendid seda väga pahaks ei pannud, sest terve meie baar oli neid samu värvilisi inimesi täis. Seda Color Runi korraldatakse üle kogu maailma ja minu teada oli üks neist ka suvel Eestis. Igatahes järgmine kord võtan ma sellest ka kindlasti osa!

Color run

Hakkan nüüd lõpetama, sest mul on aeg magama minna ja enne seda pean veits tuupima homset special menüüd, mis meil Melbourne Cupi tõttu restoranis on. Ehk siis 5-käiguline menüü, mille pooltest koostisainetest pole mul õrna aimugi.

Teie aga hoidke sõrmed ristis, et ma ikka 2. aasta viisa kätte saaks, uue elamise kiiiiiresti leiaksin ja siis töökoormust vähendada saaksin! 

Igatsen väga Eestit ja teid kõiki seal kaugel ja mul on ääretult kahju, et ei saa jõule talvises Eestis veeta (meil siin juba praegu 30. kraadised ilmad). Luban, et juba varsti tulen aga koju tagasi. 

XOXO