Tomatid ja Barnacles Backpackers

Tere armsakesed!

Kuna täna oli eriti lühike tööpäev (ehk kõigest 2h), olen ma juba ammu hostelis tagasi ning kuna midagi erilist teha pole, mõtlesin teile väikese update'i teha. Kes teab, millal mul jälle kirjutamisisu tuleb ja ega kul kaua aega siin Bowenis olla enam jäänud pole. Nimelt täpselt kuu aja pärast viskan ma pooled oma riided ära, pakim kohvri, jätan hüvasti siinsete sõpradega ning astun lennukile, mis viib mind tagasi "koju" ehk Perthi. Ausalt, ma loen päevi selle hetkeni! Mitte, et siin midagi halvasti oleks, vastupidi, kõik on tore ja mõnus, aga lihtsalt kopp on ees tomatitest ja hostelielust. Järgnev postitus ongi ülevaade tomatitest ja hostelist.

Võib öelda, et kogu mu farmi experience ongi seotud olnud tomatitega. Esimesed 2 kuud Stanthorpes ma korjasin neid ja nüüd alates maikuus olen neid siin Bowenis pakkinud. Mitte, et ma uhkustada tahaks, aga võib öelda, et olen nüüd tomatiteadlane valmis. Tean täpselt, milline on "hea" ja milline "halb" tomat, millal tomatid kõige kiiremini valmivad (täiskuu ajal) ja millised protsessid nad läbivad, enne kui poelettidele ja teie söögilauale jõuavad. Oskan vahet teha pea 20l erineval tomatil (kirss-, viinamarja-, 3/4 värvus-, 1/2 värvus-, punane-, keskmine-, suur-, väike/keskmine, ekstrasuurtomat jnejnejne - valikuid on nii palju!). Lihtsustatult selgitades võib kirjeldada tommide protsessi niiviisi: pickerid (ehk korjajad) alustavad umbes 6 ajal, kui väljas on veel pime ning korjavad paar tundi. Mõnikord korjatakse 5h, teinekord 10h. Tomateid korjatakse erinevatelt põldudelt, seega on tomatisordid ka erinevad. Pakkijad alustavad tavaliselt tööd 8-10 ajal, mil esimesed korjatud tomatid on truck'idega shed'i (katusealusesse/angaari) jõudnud. Kõigepealt läbivad tomatid basseini ehk pesu, seejärel sorteerivad sorteerijad välja rubbish'i ehk rämpsu. Edasi liiguvad tomatid teise sorteerimislaua juurde, kus sorteeritakse välja 2. klassi tomatid. Lõpuks liiguvad tomatid rennidesse (ehk minuni), kus vastavalt sordile lähevad nad erinevatesse 10kg kastidesse. Meie lükkame täis kastid lintidele, kus need liiguvad edasi poisteni, kes panevad kastidele peale kaaned ja tõstavad need euroalustele. Edasi liiguvad need juba külmhoonesse või otse veoauto peale, mis nad siis Sydney'sse, Brisbane'i voi Melbourne'i transpordib.

Nüüd, kui olen tomateid pakkinud pea 3 kuud ja seejuures end segaseks mõelnud, ei oskagi enam hinnata, et kumb siis kokkuvõttes parem töö oli - kas korjamine või pakkimine. Eks mõlemal tööl on omad plussid ja miinused. Korjamine mõjus rängalt seljale, koju jõudes olime kaetud mulla ja mudaga, palka maksti korjatud ämbrite pealt (2$ ämber) ja olenemata ilmast (tuul, paduvihm, lōōmav päike) tuli alati tomme korjata. Samas läks aeg kiiresti, sest korjatakse koos paarilisega, kellega saab juttu ajada (meil Gretega oli alati millestki rääkida ja vahel pidime töötamisele pausi tegema, sest naermine segas korjamist), lubatud on muusikat kuulata ja töö teeb füüsiliselt tugevaks.

Pakkimise plussiks on tunnipalk, töö lihtsus ja puhtus ning väga head töötingimused. Miinusteks aga hulluks ajav igavus! Nagu ma eelnevalt juba maininud olen, siis kellegagi rââkida ei saa ning muusikat kuulata ei tohi. Sama liigutus nagu konveieril. Ainuke "põnev" moment töö juures on hetk, kui kõik rennid samaaegselt tomateid täis lähevad, nö väravad sulguvad ja uued tomatid hakkavad vanadele peale pressima. See tähendab, et kui sa ei ole piisavalt kiire vanade tomatite kasti ladustamisel ja uue tühja kasti asendamisel, siis hakkavad tomatid igale poole lendama, puruks minema ja siis on see tomatilöga igal pool. Kui piisavalt kiire ei ole, siis tuleb täiest kõrist karjuda STOOOPPP!!! ja masin pannakse seisma, et see segadus saaks likvideeritud. Neid põnevaid hetki juhtub paar korda nädalas. Kurb, kas pole? Ja veel kurvem on fakt, et ma näen tomateid unes ka juba! Aga no vähemalt on tomatid kogu aeg söömiseks olemas. 

Ülejäänud aja, kui ma parasjagu tööl pole, veedan ma hostelis nimega Barnacles Backpackers. Hostelit juhivad John ja Christine - kibestunud lahutatud abielupaar, kes teineteist vihkavad. Täiesti tavaline on kuulda neid teineteise peale karjumas või roppusi teineteise suunas pildumas. Lisaks ähvardavad nad iga nädal kedagi välja visata. Mäletan, kui mu esimesel nädalal siin olles John mind 2 korda välja visata ähvardas. Siis ma isegi põdesin ja mõtlesin tõsimeeli, et see juhtub. Nüüd tean, et tegelikult ei viska nad kedagi välja, sest rendiraha on neile tähtsam. Nt ühte Iiri kutti on siin üritatud umbes 23 korda välja visata, kuid ta on ikka siin! Ainus, mis tegelikult juhtub, on see, et saad pisut sõimu ja ja sellega väljaviskamine piidub. Ainuke kord, kui keegi reaalselt välja visati, juhtus eelmine nädal. Charlie oli rendimaksmisega ühe päeva hiljaks jäänud ja kui suur C ta peale karjuma hakkas, nähvas Charlie vastu, et J&C ei oska hostelit juhtida ning ainus, millest nad hoolivad, on raha! See vist haavas C'd ning Charlie visatigi välja. Ilmselt tegi see Charlile pigem head, sest sai siit si*ahunnikust minema. Nüüd elab ta søpradega sharehouse's ja on vist parema töö peal ka. 

Siis on neil kahel veel kolm haisvat koera. Iga jumala hommik, kui John mind tööle viib, pean ma istuma seal haisvas autos, üks koer pooleldi süles mul. Õõhhhh, kui vastik! Lisaks pean ma iga hommik kuulma seda sama Johni lolli pläma. Tavalised vestlused piirduvad järgnevate teemade ümber: tomatid, RIO frozen Spride McDonaldsis (ta pärib iga kord, kas olen selle ostnud ja iga kord vastan, et ma ei kavatsegi seda osta), Christine (kui õudne mutt ta ikka on ja kui väga John teda vihkab) ja mingi random teema a'la kas mul on kodus koeri. Üks hommik oli ta muidugi eriti tore ja ostis mulle Subwayst hommikusöögi.

Säästmaks enda närve, mida ma selle 5 minutilise autosõidu jooksul kulutan, otsustasin ma teisel tööpäeval, et peale tööd jalutan koju. Tee on 5km pikk ja võtab mul umbes 40 minutit. Tee peale jääb ka toidupood, nii et win-win. Ilmselt on John rahul, sest saab oma õlle juba varakult avada ja ei pea ootama, et mulle järgi tulla. Nimelt on John paadunud alkohoolik ja ma üldse ei imesta, kui ta tegelikult juba hommikul mind promilliga tôöle sõidutab. 

Hostel ise on võrreldes meie the Summitiga (mida mu vanemad pidasid peldikuks) täielik si*amaja! Elamiskõlblik, aga üsna räpane. 

Siin pildil on meie tuba. Meil on toaga üsna vedanud, sest oleme vaid neljakesi toas ning meil on ka külmkapp, kus oma asju hoida. Mina nt hoiangi oma asju ainult toa külmkapis, sest köögi külmkapis lagastati mu külmakott nii ära, et enam ei taha ma seal midagi hoida. Tuba on meil 24/7 segamini, sest keegi väga koristada ei viitsi ning selle asemel, et oma asju kapis hoida, visatakse need lihtsalt põrandale. Alguses oli mul raske sellise segadusega toime tulla, aga nûûdseks olen harjunud.

Minu riiul on see alumine - nii korras, kui ma suudan seda hoida.

Köök ehk koht, mida võimalikult palju väldin. Nimelt lähevad mul närvid läbi, kui pean 60 inimesega korraga seal süüa tegema. No süüa seal tegelikult väga teha polegi võimalik, sest pooled pliidid ei tööta ja töötavad on alati hõivatud. Kui sul õnnestub leida töötav pliit, oled järgmise mure ees: kes mu poti/panni sel korral pihta pani? Nimelt pole kellelegi enam üllatuseks, kui ühel päeval sinu kastist midagi jälle kadunud on. Lusikate ja kahvlite "varastamine" on igapäevane, kuid viimati pandi Stephani kastist ka süüa pihta ja üks kord varastati ühelt tüdrukult pliidil küpsevad praemunadki ära. Lisaks valitseb köögis pidev kaos. Kahju on neist koristajatest, kes hommikul köögi läikima löövad ja siis 5 minutit hiljem on sealt justkui tornaado üle käinud. Kraanikauss ajab üle ääre mustadest nõudest, põrandal, laudadel ja tegelikult IGAL POOL vedelevad toidujäänused. Ikka väga räpane on seal! See on ka põhjus, miks ma viimased kuud ainult müslit ja suppi söönud olen. Et võimalikult kiiresti sealt köögist väljuda! 

Telekatuba, kus üheskoos vaadatakse filme, mida saab office'st 1$ eest laenutada. Viimane kuu aega vaadati sealt telerist ainult jalgpalli. Nüüdseks on MM läbi ja üleeile istusimegi kell 6 peaaegu kogu hosteliga teleka ees ja hurraaatasime Saksamaale! 

Hosteli esimene maja, kus asub office, omanike eluruumid ja bäkkerite toad. Seal asub ka suurim tuba ehk the Den, kus elab 12 poissi!

Hosteli 2. maja, kus asub köök, telekatuba ja toad. Meie tuba on samuti selles majas, otse köögi kohal. Seega on meie tuba kogu aeg täidetud toiduaroomidega.

Koht, kus käib kogu hosteli action ehk the table. Selle laua ääres süüakse, chillitakse, pannakse pidu ja oodatakse oma korda lauatennise mängimisel. See laud asub samuti täpselt meie toa akende all ning seega oleme kogu aeg kursis klatšiga ja kuuleme inimeste pidutsemist (kui me just ise parasjagu ei pidutse)

Lõpetuseks mõned pildid eelmisest nädalast:

Okei, keegi vist teeb köögis süüa ja mul tuli nende aroomisega isu peale. Lähen kasutan võimalust, kui kedagi eriti veel töölt tagasi pole ja lähen teen endale midagi süüa.

Tsauuu! Varsti kuulete minu rõõmuhõiskeid, kui farm lõpuks läbi on!