26 farmipäeva, elu Bowenis, Airlie Beach ja minu 24. sünnipäev

Kallis perekond, armsad sõbrad ja tuttavad! Ma ei ole kusagile kadunud, olen ikka olemas ja tõeliselt õnnelik. Seda ilmselt põhjusel, et eile oli mu siinse elu üks toredamaid päevi ja ka möödunud kuu on olnud äärmiselt tore.

Kuna viimasest postitusest on päris palju aega möödas, ei mäletagi enam, mis ma vahepeal teinud olen. Püüan nüüd oma kalamälus natuke sobrada ja kõik kirja panna.

Üldiselt töötan kuus päeva nädalas (pühapäevast reedeni, laupäev on alati vaba) ja keskmiselt 4-5h päevas. Vahepeal on olnud ka 8-9h päevi, aga need on suhteliselt harukordsed. Kui arvate, et tomatite pakkimine on lihtne töö, siis arvate valesti. Nimelt on see kindlasti üks kõige nürimaid töid, mida ma eales teinud olen. Kui ma peale farmiaja lõppu hulluks pole läinud, siis väärin küll medalit. Kujutage ette, et teete üht ja sama liigutust 5h (ja vahel isegi rohkem) jutti, kellegagi rääkida ei saa ning muusikat kuulata ei tohi. Nii ma siis ainult mõtlen ja mõtlen ning varsti pole mul enam millestki mõelda ja midagi analüüsida. Ainuke meelelahutus on peale igat 2,5 töötatud tundi olevad 15 minutilised smoko'd ehk pausid, mil saab lõpuks kellegagi rääkida või feissbuukis surfata. 

Nädala alguses palus ülemus mul teistest 4h varem alustada ja need 4h töötasin cold roomis ning sorteerisin bossi abikaasaga kirsstomateid. Seal külmkapis oli vist umbes 4 kraadi sooja ning seega kandsin korraga nelja kampsunit ja kahte paari pükse. Vähemalt sain vahelduseks ka midagi muud teha peale tomatite kastide kaalumise. 

Sel hommikul oli nii külm, et tundus nagu oleks külmkapis ka soojem kui õues. Mõnus padjanägu!

Üldiselt on jäänud mul veel umbes 25 farmipäeva teha ja siis byebye Bowen ja farmielu ehk SEE YOU NEVER!

Vahepeal oli siinses väikses pommiaugu linnas üritus nimega Superboat Racing. Ehk siis kiirpaadid või kuidasiganes neid emakeeles ka ei nimetataks sõitsid võidu. Kuna eelmisel päeval käisime kogu hosteli rahvaga väljas ning laupäeva hommikul olid kõik veel meeldivalt vindised, liikusimegi randa seda üritust vaatama. Ega eriti ei vaadanud seda, pigem sõime frozen jogurteid ja tsillisime niisama. Pärast liikusime tagasi hostelisse, vaatasime jalkat ning kept the drinks going. Õhtul pidime veel edasi pubisse minema, aga õnneks kaine mõistus tuli koju ja ütles, et parem oleks ikka magama minna, sest järgmine päev oli tööpäev.

Reedene pidu hostelis

Superboat racing.. Vasakult: Michelle, Katja, Lisa, Steve, Annabelle, Maria ja Cieran

Üleüldse keerleb hostelis väga palju elu ümber jalgpalli. Kahjuks pole meid siin Austraalias mängude kellaaegadega väga õnnistatud ja seega olen nii mõnigi kord olnud sunnitud ärkama keset ööd, et näha Saksamaa mängu. Teinekord ärkan kell 7 hõiskamise peale üles, sest ilmselgelt mängib nt Inglismaa või Holland ja nende fänne on siin palju. Jumal tänatud, et Inglismaa nüüd World Cupist väljas on, sest no need inglased meie hostelis on ju hullud. Viimane kord, kui nt Inglismaa vs Itaalia mäng oli ja Inglismaa koondis kaotas, läksid inglased suurest kurbusest hulluks ja jõid 12h jutti. Nad tantsisid laudadel, laulsid ja marssisid tubadesse. Tavaliselt pole mul sellise jauramise vastu midagi, aga no sel õhtul käisid poisid ikka väga pinda.

Tööl rääkisime juba ammu Iiri tüdruku Sarahiga, et võiks minna nädalavahetusel Airlie Beachile, et saada Bowenist vahelduseks välja. Ühtlasi otsustasime nii ka minu sünnipäeva ette tähistada. Algselt pidime minema Sarahiga kahekesi, aga siis ühinesid meiega ka Izzy, Esther ja Stephanie. Harles oli nii armas, et andis meile oma kullakese auto ja nii me siis reedel peale tööd pakkisimegi asjad ja võtsime suuna Airlile. Airlie Beach on Bownist kõigest tunniajalise sõidutee kaugusel ja see on imeline rannakuurort, paljude pubide, klubide ja poodidega. Loomulikult on see paksult täis bäkkereid. Izzy, Steph ja Esther kämpisid, aga kuna mul on tõsiselt kopp ees telgielust (roadtripil sai seda 3 nädalat tehtud), otsutasime meie Sarahiga ööbida hostelis. Oleme ju hostelieluga nii harjunud. See hostel oli täpselt linna keskel, puhas, oma vannitoa ja vetsuga ning hosteli küljes oli ka linna popullaarseim pubi. Kohe hosteli kõrval oli hiiglaslik toidupood, alkoholipood ja McDonalds. Jagasime tuba 6 teise tüdrukuga, kellest 2 olid pärit Kandast, 2 Aasiast ja ülejäänud kahte ei näinudki me kordagi. Kanadalastel oli veel sõpru ja seega tegime nendega pre party dringid meie toas. Edasi liikusime alla pubisse, kus muuseas toimus ka jelly wrestling naiste vahel, millest meie oma Izzy osa võttis. Izzy võitles vapralt, kuid kuna ta oli sunnitud wrestlima kahe teise tüdruku vastu (ebaõiglane much), siis ta kahjuks kaotas. Böö! Kui Magnums pubi end meie jaoks ammendas, läksime üle tee olevasse Mama Africasse. See oli üsna normaalne klubi kui välja arvata fakt, et 90% rahvast olid mehed, kes lihtsalt ei lasknud tantsida ja tulid kogu aeg puksima. Üks kutt oli eriti tüütu ja ei tahtnud kuidagi aru saada, et ma ei soovi, et ta mulle joogi ostaks. Lõpuks ajas ta mu nii närvi, et ma lahkusin klubist ja läksin kebabi sööma. Lõpuks tulid ka Sarah ja Izzy ning me kõik otsustasime minna magama. Nagu tellitult hakkas vihma sadama ja uni oli eriti magus.

Mama Africas Izzy ja Sarahiga

Izzy maadlemas

Airlie Beachi rand

Hommikul ärkasin ekstravara, sest need kaks asiaati lihtsalt laamendasid toas ringi. Tegelikult nad pakkisid oma kohvreid, aga nad olid nii valjud, et ma tundsin, et tahan neid oma telefoniga visata. Õnneks nad lahkusid peagi ja ma ei pidanud oma telefoni asiaatide peade vastu mòlkima. Uni oli aga läinud ning otsustasin McDonaldsist kohvi võtta. Peagi ärkas ka Sarah ning siis oli aeg shopata. Bowenis pole ju ühtegi riidepoodi peale second hand poodide, aga Airlilel on City Beach, Cotton On ja Jay Jays. Mul väga poodlemistuju polnud, nii et ma lihtsalt tolknesin Sarahil sabas. Temal seevastu vist oli, sest ta ikka ostis korralikult asju kokku. Peale poodlemist käisime kohalikul turul, mis oli megamõnus. Müüdi igasugu suveniire ka tervisetooteid, isetehtud smuutisid, kookosõlisid jne. 

Õhtul sõitsime tagasi Bowenisse. Hostelis ei suutnud ma poolt filmigi vaadata, kui juba uni peale tikkus. Seega ei kuulnud ma kordagi, kuidas ülejäänud hostel pidutses ning ühtkokku magasin üle 10 tunni. 

Teisipäeval oli mu sünnipäev - jee! Hommikul ärkasin vara, et minna tööle ja no üldse polnud mingit sünnipäeva tunnet. Tegin iseendale kingituse ja tellisin netist kleidi - vähemalt see jõudis täpselt 1. juulil kohale ja rõõmustas mind. Tööpäev oli lühike, kõigest 2h ning peale tööd pikutasin niisama, kui äkki tõi Stephanie mulle lilled. Steph sai need omakorda Danilt, kes sai need kullerilt. Nimelt on mul nii suurepärased sõbrad Eestis, et nad orgunnisid mulle täpselt minu sünnipäevaks lilled. Ja mu lemmiklilled! Juhuuu, nii õnnelik olin! Seejärel teatas hosteli manager läbi kõlarite, et mulle on saabunud pakk. See oli pakk Eestist, mis oli täis šokolaadi ja siidreid. Mu armsad vanemad üllatasid mind selle pakiga. Üleüldse olid kõik inimesed nii armsad, nimelt üks Aasia tüdruk kinkis kulle isetehtud kõrvitsakoogi, sõbrad helistasid, Inga helistas ja pani tema ümber olevad inimesed mulle sünnipäevalaulu laulma ning siis saabus ka õhtu tipphetk. Nimelt ilmusid äkki Harles ja Steph küünaldega koogiga, kõik laulsid ja mulle ulatati ultimate kingitus - langevarjuhüpe Airlie Beachil! Appppiiii, ma olin lihtsalt nii õnnelik! Ülelüldse oli mul terve õhtu suu kõrvuni ja tuju superluks! Kuidas mind küll nii toredate inimestega õnnistatud on?! Parim päev ever! Aitäh kõigile, kes mind mingil moel sünnipäeval meeles pidasid! Love you!

Nüüd on jäänud kõigest 44 päeva ning siis lendan ma juba tagasi Perthi. Nimelt bookisime Cameroniga esmaspäeval lennupiletid ja 15. august lahkume Bowenist ja lendame tagasi Perthi. Lend kestab u 10h, vahepeatus on Brisbanes ja Perthi jõuame südaöödel. Perfect timing, saamegi otse peole minna! Can't wait!

Elu on ilus ja ma olen ultraõnnelik! Luban, et kirjutan varsti jälle :)