New adventures
Terä!
Aga alustame algusest.
Reedel ja laupäeval läks ilm Stanthorpes eriti kehvaks. Paduvihma sadas hommikul kella viiest kui ärkasime ja kuigi lootused olid suured, et tööle minema ei pea, palus farmer meil ikka kohale minna. Nii me siis töötasime umbes 4h paduvihma ja suure tuule käes, nii et jalad lirtsusid ja läbimärjad riided panid hambad lõgisema. Lõpuks oli kõigil nii külm, et farmerilgi hakkas meist kahju ja lasi meid koju ära. Hostelis istusin umbes tund aega kuuma duši all ja peale seda umbes kolm tundi kahe teki all, juures Coldrexi. Õhtul kella 8ks oli inimese tunne tagasi ja aeg oli võtta osa hosteli viimasest viktoriinist. Viimane, kuid edukas, sest meie tiim võitis ja auhinnaks saime liitrise Ouzo! Magama sai mindud hea tundega, sest lõpuks ometi sai kolmekordsetele võitjatele inglastele pähe tehtud.
Meie ehitatud kasvuhoone
Laupäeva hommikul ärkasin suure müra peale - tuul oli nii suur, et oli tunne, et hosteli katus lendab minema. Taas lootsime, et ei pea tööle minema, aga jällegi saatis farmeri sōnumi, et tulgu me ikka kohale. Sel korral olin palju paksemalt riides ja niii külm polnudki, aga 4 kraadiga õues tööd teha oli lauspiin! Õnneks pole austraallased nii külma ilmaga harjunud ja saime peale 3h koju. Ja tegemist oli viimase tööpäevaga ning Stanthorpes teenisin kokku välja 31 farmipäeva.
Tagasi hostelis olles ei jõudnud õhtu saabumist âra oodata. Aega sisustasime jutustamise, söömise, pesemise ja end valmis panemisega. Lõpuks oli kell viis ja pakiveinidel oli aeg end meile avada. Taas mängisime joogimänge ja tantsisime nagu veidrikud ringi. Üks hetk läks hostelibuss linna ja meie koos sellega. Pikemalt linnas olemisel ei peatu, sest suurt midagi rääkida ei oska. Õhtu läks aga väga pikalt edasi hostelis ja selle aja veetsime Matti toas, kus Jamie rââkis ainult õuntest (jah, seda teeb sinuga 6x nädalas õunte korjamine). Kella 7 ajal tundus tark mõte oma tuppa magama minna, aga kui tuppa astusin, oli Grete just ärganud ning me läksime kööki hommikust sööma. Köögis olid juba Steph ja Simone - ainukesed hullud, kes selle külmaga tööle läksid. Sõime kõhud täis ja läksime magama ära.
Miss my Naemi!
Viimane pidu hostelis
3h hiljem äratas mind telekatoast tulev Hobbiti filmi mūra. Vedasin siis end ka teleka ette ja poolsuikudes üritasin filmi vaadata. Igava filmi olukorra päästis McDonaldsist toodud burks. Peale burksi õgimist oli vaja asjalikuks hakata ehk pesta pesu ja pakkida kogu oma elamine kokku. Oioi, kui raske see oli-vahepeal tundsin, et hakkan nutma, sest ükskõik, kui palju ma ka ümber ei pakkinud, mitte miski ei tahtnud âra mahtuda! Vahepeal saatsime kanada tüdruku Coralee bussile ja tunne oli nagu üks pikk laager hakkaks lõppema. Coralee oli nö esimene, kes lahkumisega alguse tegi. Stanthorpes oli nimelt hooaeg läbi ja seega ei tundnud enam keegi, et oleks mõtekam sinna kauemaks jääda. Anyway, lõpuks sai kõik asjad kokku pakitud, viimast korda kambakesi telkut vaadatud ning magama mindud.
Hommikul ärkasime vara, nii et enamike hosteli inimestega sai hūvasti jäetud. Nii armas oli, kui nt Emma meie autoni jooksis, et viimast korda kallistada. Kurb oli lahkuda, kuid kuna ees ootas ööpäev Brissis ning Stanthorpes oli parasjagu 5 soojakraadi, olime piisavalt elevil, et lahkuda! 3 tundi hiljem olime mu ühes lemmiklinnas Brisbanes ja suursugune šoppamine võis alata. Valmistusin korralikult aussi talveks, seega ostsin pikad püksid, talvemantli, mütsi, kampsuni jne. Lisaks parandasin telefoni ära ja olen jälle taas õunainimeste kambas. Kogu see nali läks mulle maksma kogu mu viimase palga. Oh well, ma väärisin seda peale rasket farmielu.
Ahjaa, kõige veidram "pisikese" Austraalia juures on fakt, et olime miljonilinnas ja äkki jalutas Gretele vastu Marc (vana the Summiti hostelikaaslane). Grete leppis temaga kohe kokku, et õhtul teeme koos dringid.
Peale mitmetunnist šopingut läksime oma Brissi hostelisse. Meie 6 inimese toas magasid parasjagu 2 inglast, kellega sai ainult paar sõna vahetatud, sest jah, nad magasid kogu aja. Käisime pesus ja suundusime Down Under baari, mis olevat väga popp bäkkerite seas. Õhtu/öö oli fun, võtsime isegi mingitest võistlustest osa, kuid kahjuks teisest ringist edasi ei saanud. Peale Down Underit üritasime tulutult leida mônda pubi, mis lahti oleks, aga kuna öösel kell 3 on selline asi võimatu, võtsime kebabid (üle pika aja võis ju? Eksju?) ja läksime oma hostelisse magama.
Down Under pubis..
Umbes 4-5h hiljem oli äratus. Käisime söömas eriti ägedas kohas, jätsime hûvasti Marciga ja sõitsime lennujaama Gretet lennukile saatma. Ohjummel kui kurb oli hetk, mil tegin viimase kalli oma kallile sõbrannale. Kuigi tean, et kohtume kindlasti juba varsti-varsti, voolasid siiski pisarad :( lennujaamast tagasi Brissi sõites valitses autos vaikus, ainult Justin Timberlake uus laul käis repeati peal.
Peatsete kohtumisteni, babe!
Brisbanest võtsime peale islandi tüdruku Inga ning alustasime teekonda Bundabergi. Bundabergi osas olid lootused suured, sest väidetavalt pidi seal olema tohutus koguses tööd. Sinna linna jõudes pidime aga pettuma, sest absoluutselt kõik working hostelid olid rahvast täis ja kohti polnud. Ainuke koht, kus ruumi oli, oli the Cellblocks ehk endine vangla. See hostel oli kohutav! Nii räpases ja õudsas hostelis pole ma varem ööbinud. Mina pidin tuba jagama 5 iirlasega, kes elasid nagu põrssad. Mingit üksteisega arvestamist polnud seal hostelis ka, uste paugutamine ja lärmamine käis ööpäev läbi. Lisaks ahistasid mind 2 inglise kutti, kellest üks tahtis kangesti minuga duši alla tulla ja teine üritas mu voodisse pugeda. Magama jäin sel öösel masenduses, hirmul ja unistades the Summiti lukshostelist, kus eelnevad 7 nädalat elasime. Õnneks hommikul olid Inga ja Harles samal meelel, et sinna hostelisse me ei jää. Helistasime siis kõik hostelid ja Bundabergi farmerid läbi, kuid kusagil polnud kohti ega tööd. Seega otsustasime Bundabergist lahkuda ja võtsime suuna Bowenisse. Sõitsime reaalselt terve päeva ja õhtuks jõudsime Rockhamptonisse, mis oli huuuge linn. Hosteli parklas kohtusime kahe Kanada kutiga, kes olid samuti Bowenisse teel. Siis käisime veel kebabis (ma ei söönud!), kus oli väga weirdo türklane. No ma pole kunagi nii jutukat türklast kohanud. Üldse oli see linn väga kahtlane. Näiteks hüppas seal ringi valges pesus karkudel pikkade hallide juustega vanamees, parklas tuli meile vastu u 10 noort põkki, kes tundusid olevat nagu mingist eriüksusest (ilmselt tulid lihtsalt jõusaalist, kus olid joonud proteiinijooke) ja hosteli adminn oli täisveidrik. Oh well, hostel oli vähemalt superkorralik.
Järgmisel päeval jätkus sõit Boweni suunas ning sel korral pidin mina paar tundi roolis olema. Bowenisse jôudsime umbes kella kahe ajal. Bowen on 10 000 elanikuga väike rannaäärne linnake. Siin on kõik eluks vajalik ja imeilusad rannad. Kliima on võrreldes Stanthorpega super. Nimelt on kraade iga päev 30 ümber ja öösiti on miinimumkraadid 18 ringis. Öösel on isegi õhukeste riietega palav. Nii palju kasu on siis mu Brissist ostetud riietest..
Bowenis öeldi meile kohe, et tööd pole siin ilmselt järgnevad 2 nädalat, sest hooaeg pole veel päris alanud. Kuna hooaeg pole ka Cairnsis pâris alanud, otsustasime siiski Bowenisse jââda. Hostel, kus elame on korralik ja täis päris vingeid inimesi. 70% elanikest on muidugi itaallaased vôi prantslased. Ja siis on siin peale meie veel üks eestlane, kes on juhuslikult ka minu tuttav Eestist. Austraalia on ikka imepisike!
Ega meil siin väga midagi hetkel teha pole. Tôôd pole, aga samas pole tööd ka enamikul hosteli rahval. Seega sai eile kambaga rannas käidud ja õhtul pidutsetud.
Üle kahe kuu jälle rannas!
No loodame, et varsti tuleb töö , sest ausalt öeldes tahaks juba tööd teha, mitte niisama passida. Lootust annab fakt, et kui siin hooaeg algab, on tôôd nii palju, et jagub kuni septembrini. Seega saan loodetavasti siin ülejäänud farmipâevad kirja ning edasi kuskile trippima ei pea. Lisaks on Bowen suht lähedal Great Barrier Reef'ile, kus tahan kindlasti ära käia ning Whitsunday Islandsile, mis pidi olema imeline. Lisaks peaksid varsti mõned the Summiti hosteli kaaslased ka saabuma, can't wait :) ühesônaga hoian teid kursis oma edasise elu kohta.
Musi-musi ja aitâh tähelepanu eest!
Comments
Post a Comment