56 days to go
Tervitused kuumast Austraaliast!
Te ei kujuta ette ka, kui palju kordi ma antud blogipostitust olen alustanud ja siis jälle pooleli jätnud. Lihtsalt pole olnud viitsimist kirjutada, kuid samas on nii palju, millest rääkida. Püüan kõik kirja panna, mis meeles on, kuid teades-tundes end, siis ilmselt unustan ikka millestki rääkida.
Alustan sellest, et pean kōigi teie ees vabandama, kuna eelmises blogipostituses andsin teile valeinfot. Nimelt see hostel, kus me tol hetkel elasime polnud sugugi tore. Kui esimene õhtu sai paari laheda inglasega pidutsetud ja tundus, et tegemist on laheda hosteliga, siis järgnevate päevad muutsid meie meelt. Hostelil oli nii palju vigasid. Esiteks puudusid hostelil igasugused kontaktid farmidega ning kui tavaliselt otsib hostel bäkkeritele tööd, siis selles hostelis tundus, et kedagi ei kottinud, kas sul on töö vōi mitte. Tol hetkel elas hostelis u 30 inimest ja neist ainult kolmel (!!!) oli töö! Lisaks olid hosteli vallutanud itaallased, kes suurest igavusest muud ei teinud, kui jōid ja sōna otseses mōttes lōugasid ning räuskasid ringi. Ülejàànud rahva moodustasid prantslased, kes nagu ikka hoidsid omaette ja rääkisid prantsuse keeles. Ahjaa, itaallased on täitsa lollid ka. Nimelt vaatasime üks ōhtu koos Eurovisiooni ja iga kord, kui uus riik oma laulu esitas, siis itaallased vaatasid suure imestusega meile otsa ja küsisid, et kas tōesti see riik asub Euroopas vōi mis riik see selline on. Lisaks ei olnud hostelis nö kedagi, kes seal koha peal elaks vōi asju korraldaks, seega oli kogu aeg kanepilōhn ûleval ja pongid ning tühjad õllepudelid vedelesid laua peal.
Umbes 5 päeva hiljem saabusid Bowenisse meie sõbrad eelmisest hostelist - Steph ja Esther. Rââkisime neile, mis situatsioon meie hostelis on ja soovitasime neil hoopis teise hostelisse minna. Paar päeva hiljem kolisime ka meie samasse hostelisse. Barnacles backpackers on lihtsalt nii hea hostel! Mulle meeldib see isegi rohkem kui vana hea the Summit! Hostel on suur, peamiselt on siin inglased, kōik inimesed on megamegamegaaaa vinged, alkoholi tarbimisel piire pole, poed on käe-jala ulatuses, toakaaslasteks on head sōbrannad jne.
Olime hostelis olnud vaid paar päeva, kui saabus esimene reede ja külla tuli Marc! Kogu aja, mil Marc siin viibis (reede kuni teisipäev), veetsime aega rannas, pidutsedes ja niisama lebotades. Laupäeval läks kogu hosteli rahvas kohalikku pubisse nimega the Grandview ja tegemist oli tōesti laheda pubiga, sest sellel oli selline armas Beergarden. Pubis vestlesin paari kohaliku austraallasega, pressisin ühelt hostelikaaslaselt jägerbombid välja ja lōpuks jalutasime läbi vihma tagasi hostelisse ning tee peal sundisin Cameroni ja Estherit kuulama oma tolle hetke lemmiklugu. Pûhapäev oli vist ainuke päev, kui me reaalselt ei pidutsenud, vaid veetsime terve päeva voodis filme vaadates.
Kuna esmaspäeval oli Marci ja Simone viimane ōhtu meiega ning lōpuks jōudis ka Isabell meie hostelisse, tuli jälle pudelitelt korgid keerata. Üks hetk öösel tahtsime Harlese ja Marci toas veel filmi vaadata. Olime parasjagu filmi valimas, kui sisse lendas hosteli boss (kes muideks on väga grumpy ja ebameeldiv vanamees) John ning hakkas meie peale karjuma. Väidetavalt siis ei tohi peale kella 10t ōhtul kûlalisi enda toas vōōrustada. Kuna minule oli see tema poolt juba teine hoiatus (esimese sain reede ōhtul sama asja eest), siis oli ta veel eriti vihane. Kuna Ingal vōttis karkudel toast välja minemine ka korralikult aega, siis Johni viha ainult kasvas ning lōpuks ähvardas ta meid järgmine päev hostelist välja visata.
Oma arust panin just silmad kinni, kui juba oli kell 5 ja aeg oli tōusta ning Marcile nägemist öelda. Nii kahju, et ta nüüd läinud on, aga loodetavasti tuleb ta augustis tagasi Austraaliasse ja vōib-olla ühineb meiega Tai reisil.
Järgmisel hommikul kartsin täiega Johni juurde minna, kuid siis tuli välja, et John sōidutab kōiki neid, kellel tööd pole farmidesse, et saaksime nimed kirja panna. Astusin siis bussi ja John ei teinud teist nägugi - tundus, et asi oli unustatud.
Umbes 2h sōitsime erinevatesse farmidesse, kuid igast ühest öeldi, et tööd pole vähemalt kaks nädalat oodata. Kuna ma polnud hommikust söönud ja eelmisest ōhtust oli veel kergelt paha olla, siis olin ma superōnnelik, kui lōpuks tagasi hostelisse jōudsime ja Dominosse suundusime, et osta 5$ pitsat. Minu esimene pitsa Austraalias ja see maitses jumalikult. Esmaspäeviti ja teisipäeviti on nimelt kōik pitsad 5$, mis on megaodav!
Hostelisse jōudes panin selle pitsa vist 5 minutiga nahka. Suundusin siis kööki, kus kohtasin inglise kutti Gleni, kes teatas, et ōhtul on jälle pidu, sest paljudel on kolmapäev vaba. Oh jummel. Sai siis jälle pidutsetud. Lōpuks oli kell kuskil 3-4 öösel ja laua taha oli jäänud vaid Charlie, Liam, üks Walesi tüdruk ja Glen. Kuna enamik vestlusest keerles kellegi aktsendi üle (kōik nad on pärit UK'st, kuid kōigil erinevad aktsendid), siis tundsin, et aeg on magama minna.
Kolmapäeva varahommikul läksid Steph, Esther ja Harles omal käel farmidesse ja mina jäin hostelisse, et maksta enda ja Harlese eest nädalarent. Tegin siis kell 8.30 lampi silmad lahti ja suundusin officesse.
Johnil oli vist hea tuju. Nimelt ütles ta, et kuna ma olin sel päeval esimene inimene, kes kontorisse tuli, annab ta mulle ühe farmi juhataja isikliku numbri. Veel andis ta igasuguseid nippe, et mida ma ikka telefonikōnes mainima peaks jne. Muidugi peatus ta ka lühidalt minul kahel hoiatusel (tundus, et ta ikkagi ei olnud unustanud seda), kuid ta polnud enam sugugi pahane.
Läksin siis enda tuppa ja helistasin Robert Lee nimelisele mehele. Ta ütles, et kahjuks pole hetkel tööd pakkuda, kuid andis mulle ühe numbri, kuhu helistades sain oma nime töölisti panna. Lisaks soovis ta minuga ka näost näkku rääkida ning kohe kui Harles jt tagasi olid, viis Harles mu sinna farmi. Kohale jōudes tundsin farmi ära. Nimelt olime koos hosteli rahvaga seal juba varem käinud ja nimed kirja pannud. Rääkisin siis lühidalt Robertiga, kes oli äärmiselt sōbralik mees, kui jah..ütles töö kohta sama, mis telefoniski. Ōhtul vaatasime niisama filmi ja ülla-ülla, sel päeval alkoholi ei tarbinud.
Neljapäeval olin niisama lebos ja vaatasin oma lemmikseriaali, kui äkki tuli tundmatult numbrilt kōne. Tegemist oli selle sama farmiga, kus eelmisel päeval käisin. Mulle helistas Lisa nimeline naine ja küsis, kas otsin endiselt tööd ja kas saan pühapäeval alustada. Jehuuu! Ma olin nii ōnnelik. Rääkisin sellest ka teistele ning poisid hostelist rääkisid, et see farm on üks kolmest kōige paremast farmist, sest töötingimused on head, makstakse tunnipalka, vōimalik on töötada 6 päeva nädalas ja pühadel makstakse topeltpalka (paljudes farmides seda ei tehta). Minu toakaaslased vist väga ōnnelikud ei olnud, pigem pisut kadedad vōi pahased, sest ma sain selle töö pōhimōtteliselt ainult sellepärast, et olin ōigel ajal ōiges kohas ja vist jätsin farmi juhatajale hea mulje. Oh well, elu on selline ja tänaseks on ka neil tunnipalgaga töö ning keegi siit Bowenist veel ei lahku (nad olid juba äärepealt lennupileteid tagasi Brissi ostmas, et minna tööle farmi, kus nad oleksid korjanud maasikaid ja saanud 90 senti 1kg maasikate eest - kohutav!).
Ōhtul tuli lampi megamunchies pähklite järgi ja jalutasin supermarketisse. Kell kaheksa ōhtul on siin kottpime ja tänavad on tühjad. Lisaks oli pood täis aborigeene, kes sōna otses mōttes mind riiulite vahel jälitasid. Hostelisse tagasi jōudes otsustasime Isabelliga suurest igavusest poodi minna ja veini osta.
Sama plaan oli ka paljudel teistel hosteli inimestel. Nii me siis istusime ikka päris kaua ōues, kuni alles oli jäänud vaid Steve, Glen ja Michell. Nalja sai ikka päris kōvasti, aga voodi kutsus ja aeg oli magama minna.
Reede oli nagu reede ikka - taas sai pidutsetud. Sel korral läksime jälle pubisse, kuid vastupidiselt eelmisele korrale, oli sel korral pubi täis vanu inimesi. Minu kord oli Glenile jägerbombid tagasi osta ja natuke liiga palju raha sai sinna pubisse jäetud. Lōpuks suleti pubi ja enamik inimesi sōitsid Queens Beach'i pubisse. Mina, Sonja ja Glen jalutasime tagasi hostelisse. Vōi noh, nemad jalutasid ja jätsid minu maha. Haha.
Järgmisel päeval, kui end lōpuks oma tuppa vedasin, olid minu toakaaslased juba ärkvel ja üheskoos sai otsustatud, et parim viis pohmelli ravida, on minna randa. Oi kui mōnus rannas oli - vesi oli supersoe ja päike kuum. Kokku veetsime rannas umbes 4hja üks hetk jäid kōik seal ka magama. Hostelisse tagasi jōudes teatati, et ōhtul on tulemas suur Bush rave ehk eesti keeles metsareiv. Korraldajateks olid meie vana hosteli rahvas. Kuigi kellelgil polnud enam tahtmist alkoholi tarbida, olime sunnitud seda siiski tegema.
Sōime, pesime ja vahetasime riided ning kell 7 liikusime Bowen Backpackerisse soojendust tegema. Päris tore oli tuttavaid nägusid näha ning olin meeldivalt üllatunud, et enamik itaallasi oli lahkunud. Igaüks sai veel hunniku glowsticke, millega end kokku määrisime ja helendasime nagu jaaniussikesed. Lôpuks hakkasime liikuma metsa poole. Kogu see suur kamp avastas üks hetk, et oleme vist täiesti lootusetult eksinud, kui äkki ilmus kuskilt välja suur UUT auto, mille peale me miljonikesi ka ronisime. Lühike autosōit viis meid metsa, kus oli muusika, laserid, tossumasin ja muu eluks vajalik. Minu pidu kaua ei kestnud, sest komistasin mingi asja otsa, mistōttu kukkusin nii pahasti, et terve jalg oli verine. Ōnneks tohterdati mind seal kiiresti ja tuli välja, et see oli kōigest pisike haav. Tuju oli siiski läinud ning kutsusin Harlese endale järgi. Poolel teel ilmusid pōōsast välja Isabell ja Charlie ning nendega koos suundusime tagasi hostelisse. Ka meie hostelis oli peosorti asi, aga ma olin piisavalt väsinud, et minna voodisse.
Hakkasin juba magama jääma, kui tuppa tulid Isabell ja Charlie. Kuna Steph ja Esther pidid järgmine päev kell 5 ärkama, siis palus Steph, et temaga voodid vahetaksin. Nimelt tahtis ta magada ilma voodi rappumiseta. Ma olin nōus, sest nii pea kui mu pea patja puudutas, ma juba magasin. Seega ei kuulnud ma kuidas Izzy vahepeal voodist välja kukkus ja kuidas Steph Charlie peale karjus. Hahaaa.
Hommikul ärkasin 9 paiku ja kell 12.10 viis John mu tööle. No nii korralikus farmis polegi ma varem töötanud. Nimelt oli meil kōigepealt training ja siis räägiti läbi tööleping (esimest korda nägin farmis, et on tööleping, kus on kirjas kōik tööülesanded, minu ōigused, tasu jne). Kell 12.30 alustasime tööd. Minu tööks on siis tomatite pakkimine. Tegelikult ei saa öelda, et ma tomateid pakin, sest pigem teeb seda masin. Keda huvitab, siis vaadake seda videot: http://youtu.be/_uV00bKy6mk ja saate aru, mis tööd ma teen. Väga easy töö. Kuna hetkel pole veel hooaeg alanud, siis nii palju tööd pole ja peale 4h sain juba koju.
Nüüd ōhtul tegime väikese pühapäevaōhtuse grilli, pesin oma pesu ja lähen varsti magama, sest homme on jälle tööpäev. Loodetavasti tõõtan sel nädalal iga päev ja seega aega pidutsemiseks ei jää - thank god!
Hetkel on kōik hästi ja tuju hea. Mulle nii meeldib see linn, see kliima, see hostel ja mu töö! Loodetavasti jōuan oma ülejäänud 56 farmipäeva siin enne augustit ära teha, et siis tagasi linnaellu pöörduda.
Te ei kujuta ette ka, kui palju kordi ma antud blogipostitust olen alustanud ja siis jälle pooleli jätnud. Lihtsalt pole olnud viitsimist kirjutada, kuid samas on nii palju, millest rääkida. Püüan kõik kirja panna, mis meeles on, kuid teades-tundes end, siis ilmselt unustan ikka millestki rääkida.
Alustan sellest, et pean kōigi teie ees vabandama, kuna eelmises blogipostituses andsin teile valeinfot. Nimelt see hostel, kus me tol hetkel elasime polnud sugugi tore. Kui esimene õhtu sai paari laheda inglasega pidutsetud ja tundus, et tegemist on laheda hosteliga, siis järgnevate päevad muutsid meie meelt. Hostelil oli nii palju vigasid. Esiteks puudusid hostelil igasugused kontaktid farmidega ning kui tavaliselt otsib hostel bäkkeritele tööd, siis selles hostelis tundus, et kedagi ei kottinud, kas sul on töö vōi mitte. Tol hetkel elas hostelis u 30 inimest ja neist ainult kolmel (!!!) oli töö! Lisaks olid hosteli vallutanud itaallased, kes suurest igavusest muud ei teinud, kui jōid ja sōna otseses mōttes lōugasid ning räuskasid ringi. Ülejàànud rahva moodustasid prantslased, kes nagu ikka hoidsid omaette ja rääkisid prantsuse keeles. Ahjaa, itaallased on täitsa lollid ka. Nimelt vaatasime üks ōhtu koos Eurovisiooni ja iga kord, kui uus riik oma laulu esitas, siis itaallased vaatasid suure imestusega meile otsa ja küsisid, et kas tōesti see riik asub Euroopas vōi mis riik see selline on. Lisaks ei olnud hostelis nö kedagi, kes seal koha peal elaks vōi asju korraldaks, seega oli kogu aeg kanepilōhn ûleval ja pongid ning tühjad õllepudelid vedelesid laua peal.
Umbes 5 päeva hiljem saabusid Bowenisse meie sõbrad eelmisest hostelist - Steph ja Esther. Rââkisime neile, mis situatsioon meie hostelis on ja soovitasime neil hoopis teise hostelisse minna. Paar päeva hiljem kolisime ka meie samasse hostelisse. Barnacles backpackers on lihtsalt nii hea hostel! Mulle meeldib see isegi rohkem kui vana hea the Summit! Hostel on suur, peamiselt on siin inglased, kōik inimesed on megamegamegaaaa vinged, alkoholi tarbimisel piire pole, poed on käe-jala ulatuses, toakaaslasteks on head sōbrannad jne.
Olime hostelis olnud vaid paar päeva, kui saabus esimene reede ja külla tuli Marc! Kogu aja, mil Marc siin viibis (reede kuni teisipäev), veetsime aega rannas, pidutsedes ja niisama lebotades. Laupäeval läks kogu hosteli rahvas kohalikku pubisse nimega the Grandview ja tegemist oli tōesti laheda pubiga, sest sellel oli selline armas Beergarden. Pubis vestlesin paari kohaliku austraallasega, pressisin ühelt hostelikaaslaselt jägerbombid välja ja lōpuks jalutasime läbi vihma tagasi hostelisse ning tee peal sundisin Cameroni ja Estherit kuulama oma tolle hetke lemmiklugu. Pûhapäev oli vist ainuke päev, kui me reaalselt ei pidutsenud, vaid veetsime terve päeva voodis filme vaadates.
Kuna esmaspäeval oli Marci ja Simone viimane ōhtu meiega ning lōpuks jōudis ka Isabell meie hostelisse, tuli jälle pudelitelt korgid keerata. Üks hetk öösel tahtsime Harlese ja Marci toas veel filmi vaadata. Olime parasjagu filmi valimas, kui sisse lendas hosteli boss (kes muideks on väga grumpy ja ebameeldiv vanamees) John ning hakkas meie peale karjuma. Väidetavalt siis ei tohi peale kella 10t ōhtul kûlalisi enda toas vōōrustada. Kuna minule oli see tema poolt juba teine hoiatus (esimese sain reede ōhtul sama asja eest), siis oli ta veel eriti vihane. Kuna Ingal vōttis karkudel toast välja minemine ka korralikult aega, siis Johni viha ainult kasvas ning lōpuks ähvardas ta meid järgmine päev hostelist välja visata.
Oma arust panin just silmad kinni, kui juba oli kell 5 ja aeg oli tōusta ning Marcile nägemist öelda. Nii kahju, et ta nüüd läinud on, aga loodetavasti tuleb ta augustis tagasi Austraaliasse ja vōib-olla ühineb meiega Tai reisil.
Järgmisel hommikul kartsin täiega Johni juurde minna, kuid siis tuli välja, et John sōidutab kōiki neid, kellel tööd pole farmidesse, et saaksime nimed kirja panna. Astusin siis bussi ja John ei teinud teist nägugi - tundus, et asi oli unustatud.
Umbes 2h sōitsime erinevatesse farmidesse, kuid igast ühest öeldi, et tööd pole vähemalt kaks nädalat oodata. Kuna ma polnud hommikust söönud ja eelmisest ōhtust oli veel kergelt paha olla, siis olin ma superōnnelik, kui lōpuks tagasi hostelisse jōudsime ja Dominosse suundusime, et osta 5$ pitsat. Minu esimene pitsa Austraalias ja see maitses jumalikult. Esmaspäeviti ja teisipäeviti on nimelt kōik pitsad 5$, mis on megaodav!
Hostelisse jōudes panin selle pitsa vist 5 minutiga nahka. Suundusin siis kööki, kus kohtasin inglise kutti Gleni, kes teatas, et ōhtul on jälle pidu, sest paljudel on kolmapäev vaba. Oh jummel. Sai siis jälle pidutsetud. Lōpuks oli kell kuskil 3-4 öösel ja laua taha oli jäänud vaid Charlie, Liam, üks Walesi tüdruk ja Glen. Kuna enamik vestlusest keerles kellegi aktsendi üle (kōik nad on pärit UK'st, kuid kōigil erinevad aktsendid), siis tundsin, et aeg on magama minna.
Kolmapäeva varahommikul läksid Steph, Esther ja Harles omal käel farmidesse ja mina jäin hostelisse, et maksta enda ja Harlese eest nädalarent. Tegin siis kell 8.30 lampi silmad lahti ja suundusin officesse.
Johnil oli vist hea tuju. Nimelt ütles ta, et kuna ma olin sel päeval esimene inimene, kes kontorisse tuli, annab ta mulle ühe farmi juhataja isikliku numbri. Veel andis ta igasuguseid nippe, et mida ma ikka telefonikōnes mainima peaks jne. Muidugi peatus ta ka lühidalt minul kahel hoiatusel (tundus, et ta ikkagi ei olnud unustanud seda), kuid ta polnud enam sugugi pahane.
Läksin siis enda tuppa ja helistasin Robert Lee nimelisele mehele. Ta ütles, et kahjuks pole hetkel tööd pakkuda, kuid andis mulle ühe numbri, kuhu helistades sain oma nime töölisti panna. Lisaks soovis ta minuga ka näost näkku rääkida ning kohe kui Harles jt tagasi olid, viis Harles mu sinna farmi. Kohale jōudes tundsin farmi ära. Nimelt olime koos hosteli rahvaga seal juba varem käinud ja nimed kirja pannud. Rääkisin siis lühidalt Robertiga, kes oli äärmiselt sōbralik mees, kui jah..ütles töö kohta sama, mis telefoniski. Ōhtul vaatasime niisama filmi ja ülla-ülla, sel päeval alkoholi ei tarbinud.
Neljapäeval olin niisama lebos ja vaatasin oma lemmikseriaali, kui äkki tuli tundmatult numbrilt kōne. Tegemist oli selle sama farmiga, kus eelmisel päeval käisin. Mulle helistas Lisa nimeline naine ja küsis, kas otsin endiselt tööd ja kas saan pühapäeval alustada. Jehuuu! Ma olin nii ōnnelik. Rääkisin sellest ka teistele ning poisid hostelist rääkisid, et see farm on üks kolmest kōige paremast farmist, sest töötingimused on head, makstakse tunnipalka, vōimalik on töötada 6 päeva nädalas ja pühadel makstakse topeltpalka (paljudes farmides seda ei tehta). Minu toakaaslased vist väga ōnnelikud ei olnud, pigem pisut kadedad vōi pahased, sest ma sain selle töö pōhimōtteliselt ainult sellepärast, et olin ōigel ajal ōiges kohas ja vist jätsin farmi juhatajale hea mulje. Oh well, elu on selline ja tänaseks on ka neil tunnipalgaga töö ning keegi siit Bowenist veel ei lahku (nad olid juba äärepealt lennupileteid tagasi Brissi ostmas, et minna tööle farmi, kus nad oleksid korjanud maasikaid ja saanud 90 senti 1kg maasikate eest - kohutav!).
Ōhtul tuli lampi megamunchies pähklite järgi ja jalutasin supermarketisse. Kell kaheksa ōhtul on siin kottpime ja tänavad on tühjad. Lisaks oli pood täis aborigeene, kes sōna otses mōttes mind riiulite vahel jälitasid. Hostelisse tagasi jōudes otsustasime Isabelliga suurest igavusest poodi minna ja veini osta.
Sama plaan oli ka paljudel teistel hosteli inimestel. Nii me siis istusime ikka päris kaua ōues, kuni alles oli jäänud vaid Steve, Glen ja Michell. Nalja sai ikka päris kōvasti, aga voodi kutsus ja aeg oli magama minna.
Reede oli nagu reede ikka - taas sai pidutsetud. Sel korral läksime jälle pubisse, kuid vastupidiselt eelmisele korrale, oli sel korral pubi täis vanu inimesi. Minu kord oli Glenile jägerbombid tagasi osta ja natuke liiga palju raha sai sinna pubisse jäetud. Lōpuks suleti pubi ja enamik inimesi sōitsid Queens Beach'i pubisse. Mina, Sonja ja Glen jalutasime tagasi hostelisse. Vōi noh, nemad jalutasid ja jätsid minu maha. Haha.
Järgmisel päeval, kui end lōpuks oma tuppa vedasin, olid minu toakaaslased juba ärkvel ja üheskoos sai otsustatud, et parim viis pohmelli ravida, on minna randa. Oi kui mōnus rannas oli - vesi oli supersoe ja päike kuum. Kokku veetsime rannas umbes 4hja üks hetk jäid kōik seal ka magama. Hostelisse tagasi jōudes teatati, et ōhtul on tulemas suur Bush rave ehk eesti keeles metsareiv. Korraldajateks olid meie vana hosteli rahvas. Kuigi kellelgil polnud enam tahtmist alkoholi tarbida, olime sunnitud seda siiski tegema.
Sōime, pesime ja vahetasime riided ning kell 7 liikusime Bowen Backpackerisse soojendust tegema. Päris tore oli tuttavaid nägusid näha ning olin meeldivalt üllatunud, et enamik itaallasi oli lahkunud. Igaüks sai veel hunniku glowsticke, millega end kokku määrisime ja helendasime nagu jaaniussikesed. Lôpuks hakkasime liikuma metsa poole. Kogu see suur kamp avastas üks hetk, et oleme vist täiesti lootusetult eksinud, kui äkki ilmus kuskilt välja suur UUT auto, mille peale me miljonikesi ka ronisime. Lühike autosōit viis meid metsa, kus oli muusika, laserid, tossumasin ja muu eluks vajalik. Minu pidu kaua ei kestnud, sest komistasin mingi asja otsa, mistōttu kukkusin nii pahasti, et terve jalg oli verine. Ōnneks tohterdati mind seal kiiresti ja tuli välja, et see oli kōigest pisike haav. Tuju oli siiski läinud ning kutsusin Harlese endale järgi. Poolel teel ilmusid pōōsast välja Isabell ja Charlie ning nendega koos suundusime tagasi hostelisse. Ka meie hostelis oli peosorti asi, aga ma olin piisavalt väsinud, et minna voodisse.
Hakkasin juba magama jääma, kui tuppa tulid Isabell ja Charlie. Kuna Steph ja Esther pidid järgmine päev kell 5 ärkama, siis palus Steph, et temaga voodid vahetaksin. Nimelt tahtis ta magada ilma voodi rappumiseta. Ma olin nōus, sest nii pea kui mu pea patja puudutas, ma juba magasin. Seega ei kuulnud ma kuidas Izzy vahepeal voodist välja kukkus ja kuidas Steph Charlie peale karjus. Hahaaa.
Hommikul ärkasin 9 paiku ja kell 12.10 viis John mu tööle. No nii korralikus farmis polegi ma varem töötanud. Nimelt oli meil kōigepealt training ja siis räägiti läbi tööleping (esimest korda nägin farmis, et on tööleping, kus on kirjas kōik tööülesanded, minu ōigused, tasu jne). Kell 12.30 alustasime tööd. Minu tööks on siis tomatite pakkimine. Tegelikult ei saa öelda, et ma tomateid pakin, sest pigem teeb seda masin. Keda huvitab, siis vaadake seda videot: http://youtu.be/_uV00bKy6mk ja saate aru, mis tööd ma teen. Väga easy töö. Kuna hetkel pole veel hooaeg alanud, siis nii palju tööd pole ja peale 4h sain juba koju.
Nüüd ōhtul tegime väikese pühapäevaōhtuse grilli, pesin oma pesu ja lähen varsti magama, sest homme on jälle tööpäev. Loodetavasti tõõtan sel nädalal iga päev ja seega aega pidutsemiseks ei jää - thank god!
Hetkel on kōik hästi ja tuju hea. Mulle nii meeldib see linn, see kliima, see hostel ja mu töö! Loodetavasti jōuan oma ülejäänud 56 farmipäeva siin enne augustit ära teha, et siis tagasi linnaellu pöörduda.
Olge mopsid!
Comments
Post a Comment