This is the life I'm living..

Heia!

Hetkel elame rutiinset elu, see tähendab, et hommikuti ärkame äratuskellaga 9-10 ajal, käime jõusaalis ja bassu ääres, sööme ning lähme tööle. Tööl on üsna kiired ajad, sest detsembrikuu on jõulupidude kuu ning alates kolmapäevast on tavaliselt nii lounge kui katusebaar reserveeritud firmapidude jaoks. Seetõttu on all baaris kohati kaos, sest kõik teised kliendid peavad sinna ära mahtuma. Samamoodi on ka restoranis. Kuigi laudu on seal ainult 9, eraldatakse klientide rohkuse tõttu lauad teineteisest ja sageli on laudu siis kokku hoopis 14-15. Sellele lisaks broneerivad 20-liikmelised grupid laudu ka õuealal, kus nad soovivad lauateenindust. Nii et suhteliselt raske on end jagada igale poole (teenindada laudu väljas ja sees, viia toite lauda ka baaris olevatele klientidele, koristada laudu ja teenindada baaris). Hetkel töötangi ma pool nädalast restoranis ja pool baaris. Vahel meeldib mulle baaris rohkem, teinekord restos. Restoranis töötatakse üldjuhul päeval 12st (siis on lõuna tipptund ja on palju jooksmist) kuni õhtul 21ni (siis suletakse köök argipäeval ja laupäeval suletakse 22.00). Restoranis töötades on suurem võimalus vabaks saada kella 22-23 ajal, baaris töötades ollakse üldjuhul sulgemiseni. Restos on mõnusam ka seepärast, et lauateenindust tehes saab klientidega suhelda, baaris oled nagu linditööline: võtad kliendi kliendi järel ette. Samas tunnen, et restos töötades teen nö rohkem tööd ka, sest lisaks resto tööle, pean ka baaris kliente samaaegselt teenindama. Samas kui baaritöötajad ei tule kunagi restosse appi. 

Megajama on see, et siin ei saa jootraha endale. Okei, oleks normaalne, kui jagaksime selle õhul kõigi töötajate vahel ära, nagu Eesti baarides tehakse, aga ei. Meie jootraha läheb ühiskassasse, mille eest siis ühel heal päeval meie staff pidu korraldatakse. Ei tea, kas meie silmad seda päeva üldse näevad ja tegelikkuses peaks ju ikka ettevõte selle oma rahade eest korraldama, mitte meie raha eest. Ma nt ei taha mingit pidu, vaid oma raha. Eriti veel kui klient selle mulle kätte surub ja mulle selle anda tahab. Ühel päeval pistan jootraha taskusse, kui julgen. Meil ju kaamerad igal pool ja bossid jälgivad neid kogu aeg..

Töökaaslased on 50-50 normaalsed. On hästi palju toredaid ja on mõned, keda ma üldse ei talu. Ei hakka nimesid nimetama, sest never ei tea, kes siia blogilehele google translatoriga sattuda võib. Igatahes peab mõni vanaolija end jube targaks ja targutab iga asja peale, käsutab ja kamandab. Okei, saan aru, et tal on selleks õigus, aga ma ei kannata kahepalgelisi inimesi. Ja see üks töötaja on just selline. Näha on, et ta meid ei salli ja käitumise poolest on ka bitchy, aga nii kui tööpäev on läbi, siis on nagu best friend. Aga fake best friend. Pluss ma ei saa aru, kuidas nii nõrga närvikavaga inimene sellise pingega töökohas töötada saab. Ta reaalselt tudiseb ja tõmbleb omaette, kui baaris trammiks läheb. Okei, aitab temast, sest tegelikult enamik töökaaslasi on toredad. Eriti meeldivad mulle kokad, kes alati hõiskavad juba kaugelt "Katriiiiiin, how are you today?" ning aeg ajalt pakuvad tagaruumis head ja paremat: pitsat, šokolaadikooki, sushit jne. Tahaks kohe ära mainida, et eile sain ma vist sellest snäkitamisest mingi toidumürgituse, sest üks hetk hakkas kõht kohutavalt valutama ja kui 22 ajal pausil käisin, siis sai natuke wc potti kallistatud, aga vapralt läksin tööle tagasi ja olin lõpuni välja.

Ja siis on meil veel perekond omanikke. Generous Squire kuulub ühele perele, kes seda kõik koos vapralt juhivad. Kõigepealt on vanaema-vanaisa staatuses härra ja proua, keda näeb suhteliselt harva, ka isa näeb harva, aga pojad Rob ja Adam on peaaegu iga päev oma kullipilguga töötajaid ja olukorda jälgimas. Adam on ma pakun kuskil 25-30 aastane väga kena noormees, aga ma kardan teda millegipärast kohutavalt. Võib-olla sellepärast, et ta on nö autoriteet. Kuigi jälle tahaks mainida, et eile kui pausilt tagasi tulin, tuli ta mulle tee peal täiesti mälus vastu. Silmad ei seletanud ja tasakaalu hoidmisega oli tal ka probleeme.

Räägiks veel natuke Lääne-Austraalia regulatsioonidest. Seda ma olen juba maininud, et peale 00.00 Red Bulli ja shotte mûûa ei tohi ning purjus inimesele ka alkoholi múúa ei tohi. Lisaks peab baar taotlema litsentsi, kui laseb klientidel nt teatud suitsualas suitsetada (paljudes baarides suitsetada ei saa), samuti on vaja litsentsi ka take-away toitude jaoks. Nt meie baaril seda litsentsi pole ja kui klient ei jaksa oma sööki ära süüa ja tahab toitu kaasa võtta, siis me ei saa seda lubada. Lisaks ei tohi alla 18 aastased meie baari territooriumil viibida ilma vanemateta, isegi kui nad joovad ainult limonaadi ja tahavad ainult süüa. Nädalavahetusteti ei tohi meie baari tulla sandaalide/lahtiste jalanõudega ja seda mitte dresscode'i pärast, vaid sest see on ohtlik (ala keegi pillab klaasi puruks ja klaasikillud lendavad su jalga), mitte et nädala sees see ohtlik poleks?!

Ahjaa õlut tuleb meil valada Jamie Squire (õllemeistri) meetodil: et ikka vahtu oleks palju. Oi kuidas see närvi ajab, sest paljud kliendid ei soovi seda vahtu, aga kui meie baari ülemus ilma vahuta õlu näeb, tuleb ta kohe noomima. 

Igatahes ei jõua ma ära oodata, mil jõulud läbi on, sest siis pidi rahulikumaks minema. Ja jõulutunnet mul siin nii kui nii pole, sest lund pole ja vaba päev on meil ainult 25 detsember, kui kõik kohad on suletud. Sel päeval plaanime estraallastega teha väikese jõuluõhtu: päeval bassu ääres ja õhtul õhtusöök ja kingituste jagamine. Loodame, et see plaan õnnestub.

Praegu oleme jälle estraallaste juures ja varsti sätine randa, sest õhtul peab jälle tööle minema. Õnneks on homme vaba, siis äkki õnnestub Fremantle linnakesse kurikuulsat vanglat vaatama minna. Esmaspäeval on juba palgapäev ning ühtlasi ka vaba päev, et minna Rottnest saarele. Cheers!

Lõpetuseks rannapilt ja pilt estraallaste autopargist..