These are the nights that never die

Oi tere!

Time flies when you're having fun. Tundub, et seda fun'i on viimasel ajal nii palju, sest ma ausalt ei oska öelda, kuhu see aeg kaob. Oma arust see alles oli, kui ma eelmist blogipostitust kirjutasin ja nüüd vaatasin, et sellest on möödas juba jälle 3 nädalat. Viimasel ajal on nii raske end kokku võtta ja siia midagi kirjutada, sest tegemisi on palju ja tagant järele neid sama emotsiooniga raske edasi anda. Samas tean, et emal hakkavad paanikakellad peas käima, kui minust jälle midagi kuulda pole olnud, seega püüan anda  l ü h i k e s e  ülevaate möödunud tegemistest.

Tööl on kõik suhteliselt endistviisi. The Generous Squire's on juba tavaliseks saanud see, et kaader vahetub kogu aeg. Enamasti seetõttu, et 80% meie töötajatest on working holiday viisal olevad inimesed ja seega nad ei saa kauem kui 6 kuud ühe tööandja jaoks töötada. Need samad bäkkerid tahavad ringi reisida, trippida ja Austraaliat näha ning lahkuvad tihti juba enne kuue kuu möödumist, et sõita näiteks idakaldale ja teha farmitööd. Siis on veel need, kes peale esimest nädalat saavad aru, et see töö pole nende jaoks, sest tööpäevad on pikad ja pingelised. Viimasel ajal on palju uusi inimesi palgatud ja siis sama targalt ka lahti lastud, põhjuseks siis vähene keeleoskus ja lihtsalt oskamatus. Nii on meil viimaste nädalate jooksul töötanud rootslasi, prantslasi, kanadalasi, inglasi - mõnda neist inimestest nägin kõigest 2h, kui nad juba järgmiseks hetkeks lahti oldi lastud või nad ise minema olid läinud. Kahjuks oli üks lahkujatest ka Samantha, kes oli üks eriti äge inglise tüdruk. Tema läks idakaldale banaane korjama. Nüüdseks on Sam juba jõudnud kuskile Brisbane kanti ja kuna farmitööd ei leidnud, töötab ta jälle restoranis.

Tööpäevad mööduvad mul rutiinselt. Ärkan hommikuti umbes 4-5h enne tööalgust, et rahulikult hommikust süüa, jooksmas käia ja end mentaalselt töö jaoks ette valmistada. Nende jooksmiste käigus on viimasel ajal nii palju jamasid juhtunud. Ühel korral kaotasin oma pangakaardi ära (jah, ma panin selle taskusse ja see pani taskust vehkat), kuid õnneks on austraaallased niivõrd ausad inimesed, et juba 15 minutit hiljem helistati mulle pangast ja öeldi, et keegi hea inimene oli mu kaardi panka ära toonud. Austraalia pangakaartidel on paypass süsteem, mis tähendab, et 100 dollari ulatuses saad poodides maksta ilma PIN koodi panemata, seega on eriti lihtne kellegi pangakaardiga ostusid sooritada. Vigadest ei õpita ja paar päeva hiljem kaotasin samamoodi oma koduvõtmed ära. Oh jumal, kui suur jama sellega on. Olen oodanud juba 1,5h nädalat, et maakler meile uued võtmed telliks. Üks hommik pidin seetõttu võtma kell 6 hommikul reisi linnast välja Malagasse, kus on kiibitehas, kus tehti kindlaks, milline kood meie uksekiibis on. Tänaseks pole ma endiselt uusi võtmeid saanud ja üks suur jama on Harlesega ühte võtmepaari jagada. Õnneks on meid nüüd kaks, aga nädalake tagasi peatusid meie juures Merike ja tema poiss Dan ja siis pidid neli inimest võtmeid jagama ja kogu aeg läbi rääkima, et kes millal kodus on.

Nii tore aeg oli, kui Merike ja Dan meil peatusid. Muidu näeme Harlesega teineteist suhteliselt harva ja enamjaolt on tunne, nagu elaksin üksinda, aga siis oli kogu aeg keegi kodus, kellega juttu ajada. Danile meeldis kangesti süüa ka teha ja seega oli õhtuti alati midagi isuäratavat laual.

Ühel reedel sain töölt vabaks juba kell 7 õhtul ja järgmisel päeval pidin alustama alles kell 3 päeval. Tulin koju mõttega, et kindlasti võtan midagi oma reedega ette, aga siis selgus, et keegi ei teegi midagi. Passisin siis niiisama oma toas, kui äkki tuli Dan ja ütles, et lähme välja nüüd. Juhuu! Harles ühines meiega peale oma trennitamist ja siis liikusime juba Andalusi ehk kohta, kus Merike tol õhtul töötas. Väga fancy koht - jõime ühe kannu kokteili. Edasi läksime Stables baari ja Squiresse. Põhifurooriat tekitas terve öö see pilt kleidist, mida osad inimesed näevad valge ja kuldsena ja mida teised sinise mustana. Ükskõik, kus me ka polnud, alati tuli võõraste inimestega see jutuks. See oleks nagu mingi icebreaker olnud. Üks hetk hakkas väsimus võitu võtma ja tegime Harlesega salaplaani, et ütleme Danile nüüd, et aitab küll ja lähme koju, aga kui Harles jutu üles võttis, oli Dan kuidagi nii upset, et ma andsin põhimõtteliselt 2 minutit hiljem alla ja jäin temaga välja. Käisime klubis ja veel mingites baarides, kus võtsime korralikult igasugu erinevaid shotte. 

Dan minu kingadega

Järgmine päev polnud kohe üldse hea olla. Ütlesin kohe Stevele, et tahaks varakult koju saada, sest järgmisel päeval on Future Music Festival ja mul on vaja selleks välja puhata. Stevel oli aga mingi eriti paha tuju ja siis ta elas seda kõigi peal välja ja ütles mulle, et ma pean sulgemiseni olema. Ma siis mossitasin seal terve õhtu ja ei rääkinud temaga ühtegi sõna. Manipulatsoonil oli võimas mõju, sest kell üheksa tuli Steve mu juurde ja ütles, et ta ei viitsi enam mu mossis nägu vaadata ja et ma võin koju minna, aga olen talle teene võlgu. Tegin talle kohe ühe suure kalli ja tänasin teda niiii väga. Kell 23 läksin tuttu ära ja jäin hommikut ootama.

Kell 8 olid laks silmad lahti, käisin hommikujooksul ja poes siidrite järel. Selleks ajaks olid ka Harles ja Raner üles ärganud ning varsti jõudsid siia juba Harlese sõbrad ja Matu, Rass, Kaisa ja Pille. Soojendasime meil natuke ja kella ühe paiku liikusime rongi peale. Seal ühinesid meiega veel Rainer ja nende Aussi sõbrad. Rongisõit Joondalupi võttis umbes pool tundi. Rong oli paksult festivali inimesi täis ja kui rongilt maha astusime, oli ka terve rongijaam ja tee HBF Arenani inimestega täidetud. Kõigil oli nii hea tuju..20 minutilisel jalutuskäigul Arenani läks ringlema mingi veinipudel, mida kõik sõbralikult jagasid. Ja siis hakkas festival. Teate, ma pole kunagi kuskil nii ägedal festivalil käinud! Ma ei tea, kuhu aeg läks, sest me olime seal 8-9h ja aeg lihtsalt lendas. Nii palju võimsaid artiste ja head vibe'i. Õhtu lõpetas ülivõimas Avicii kontsert. Kõik inimesed lihtsalt tantsisid seal silmad kinni ja nautisid. Kuigi raha kulus korralikult, on sinna minek olnud mu elu üks parimaid otsuseid. 

Festival lõppes 10-11 paiku. Selleks ajaks olid pooled inimesed meie seltskonnast kadunud ja telefonide akud tühjad. Meist olid alles ainult Raner, Rainer, Sandra, Anni ja Otto. Läksime siis kõigepealt McDonaldsisse, et ma saaks oma telefoni laadida, et teistega ühendust saada. Plaan oli edasi minna Rassi juurde, aga kui olime peaaegu et linnas juba, tuli vastus, et see plaan jääb ära. Tahtsime korraks meie juurest läbi käia, aga nii kui korteri uksest sisse astusime, võttis kõigil selline väsimus võimust, et keegi ei viitsinud enam kuskile liikuda. Tüdrukud vajusid kohe mu voodisse magama ja meie passisime rõdul ja ajasime juttu umbes kella 4ni hommikul. Lõpuks tuli mul ka jõõõhker väsimus peale ja ma läksin magama.

FUTURE!

Väike video Avicii viimasest loost:

Pidin algselt järgmisel päeval tööl olema, aga vahetasin Kristeliga ära. Kuigi tegemist oli pühaga ja sel päeval oli topeltpalk, olen ma ülirahul, et selle otsuse vastu võtsin. Poleks lihtsalt suutnud olla tööl - väsimus oli liiga suur. Selle asemel veetsime terve päeva diivanil ja vaatasime erinevaid filme. Mul oli ka teisipäev vaba, nii et sain end korralikult välja puhata. Käisin poodides ja juba kell 2 lõpetas Raner töö ja tuli siia. Puhkasime.

Kolmapäeva õhtust algas minu jaoks jälle töönädal. Peale Futuret oli kuidagi kurb olla, et festival läbi oli ja raske oli end töölainele saada. Eile oleksin pidanud kell 9 õhtul lõpetama, aga keegi ei teadnud, et kõrvalmajas oli mingi kontsert ja seega oli meil megapalju rahvast ja lõpuks lõpetasin ma alles kell 12. Koju jõudes olid silmavalged väsimusest punased, aga und ei tulnud kuni kella 3ni öösel. Ilmselt oli süüdi kohv, mida ma kell 10 kaanisin. 

Varsti pean jälle tööle minema ja ilmselt on vaba päev alles esmaspäeval. Nüüd ootan järgmist nädalvahetust, mis mul on VABA. Lähme siis suuremat sorti seltskonnaga Rottnest saarele puhkama :)

XOXO