Lihtne elu ehk töö ja nädalavahetused
Viimasel ajal on mul kuidagi eriti raske end kokku võtta ja siia blogisse midagi kirjutada. Seda postitust olen ka alustanud juba mitu korda, aga lõpuks ikka pooleli jätnud. Nüüd möödunud kolmele nädalale tagasi mõeldes ei meenugi, et mis ma siis õigupoolest tegin. Ilmselgelt töötasin 5 päeva 7st (teada värk ju, et Squire's töötades kaob sotsiaalelu täielikult) ja nädalavahetusteti võtsin vabalt. Üldijuhul mu elus midagi väga erilist hetkel ei ole ja mida sa ikka hetkel soovid - ilmad ei ole veel nii kuumad, sest alles on kevad ning mingeid üritusi ja rannaskäimisi veel ei ole.
Siiski olen ma natuke oma raske tööelu kõrvalt lõbutsenud. Nimelt paar (3?) nädalat tagasi oli laupäeva õhtu ning meie baar oli praktiliselt surnud. Lihtsalt käisin ringi ja otsisin endale tegevust, aga ikka oli igav. Saatsin siis Steve'le pilke a'la stiilis "Kamoon, vaata kui igav mul on, pliis lase mind koju!". Kell lõi juba südaööd ja mu viimane lootuskiir, et äkki saan töölt vabaks, oli juba ammu kadunud. Hakkasin siis omaette valmistama baari sulgemist (ehk sajandiküürimist), kui äkki tuli Jason mu juurde ning ütles, et ma võin koju minna. Ahjaa, Jason on üks meie uutest manageritest. Ta on ainult 21. aastane ja täitsa asjalik kutt! Respekt. Anyway, läksin siis rõõmsalt koju, vahetasin riided, sain Matuga kokku ja juba olingi tagasi Squire's, aga sel korral kliendi mitte teenindaja rolllis. Tegime paar drinki ja liikusime edasi Rolandi juurde. Jõudsime maja ette täpselt samal ajal koos Mardi, Pika, Maxi, Rainerite ja Randoga. Seal korteris olid veel Tiina ja Mart ka, kuid nemad olid seal juba päeval kella 2st tiksunud ja ikka korralikus konditsioonis. Heheee. Kaua me seal korteris vist ei olnud, sest järgmine hetk oli meil juba maja ees suur maksitakso ja reis Canningtoni võis alata. Vahepeal tegime veel peatuse Matu juures ja siis Raineri juures, et täiendada oma varusid. Canningtonis elavad siis Max, Pikk ja Eliise. Sinna jõudes läks mingiks suuremat sorti süldipeoks ära, sest välja toodi kitarr ja poisid hakkasid laulma. Kõige naljakam oli muidugi, kui üks hetk avastasime, Rainer oli keset pidu otsustanud vanni võtta. Nagu kes see tuleb sellise idee peale kell 4 öösel? Kaua ma seda poiste jauramist vist ei talunud ja uni oli ka liiga magus, nii et leidsin mingi tühja toa ja tõmbasin sinna kerra. Hommikul äratas mind Matu ja ütles, et ma nüüd kiiresti end valmis paneks, takso juba maja ees. Mitte midagi ei saanud aru. Väljas oli juba korralik leitsak ja minul olid endiselt pikad püksid ja saapad (eelmine õhtu oli korralikult külm) seljas. Sõitsime siis järgmisesse majja. Sel korral Rando ja Raineri juurde. Käisime poes, ostsime lihhi ja siidrit ning alustasime sunday sessioniga. Ehk siis kuulasime mussi, sõime, ajasime juttu ja tsillisime. Õhtu saabudes võtsime suuna tagasi kesklinna, kus läksime Matu juurde. Kuskil kella 21 paiku oli suurem osa seltskonnast lahkunud ja alles vaid mina ja Rainer. Ajasime niisama juttu, siis saabus Märt töölt, kes meid peale võttis ja enda juurde viis. Märdi juures jäi Rainer kohe magama ning meie jutustasime tunnikese-kaks ning läksime ka magama. Esmaspäeva hommikul sain Märdi poolt valmistatud imemaitsvat salatit, vaatasime filmi ja lõpuks kell 3 päeval jõudsin ma tagasi OMA koju. Selline tunne oli nagu oleks kolmepäevaselt festivalilt tagasi jõudnud - räpane oli olla, metsik väsimus ja teadmine, et järgmine päev algab töönädal, viisid tuju ikka täitsa nulli.
Tööl oli väga vaikne nädal, isegi reedel ja laupäeval oli baar inimtühi. Eks sellepärast ma saingi reedel juba kell 21 lahti, läksin koju ning filmi vaadates suikusin unedemaale. Järgmisel päeval võtsin ette retke Eliise juurde, et lasta endale paigaldada ripsmepikendused. Ma olen nüüdseks olnud ilma nendeta täpselt aasta ja ausalt öeldes igatsesin seda mugavust, et hommikuti ei pea ripsmeid värvima ja õhtul meiki maha võtma. Kell oli ainult 9 hommikul ja väljas oli selline leitsak, et sure ära. Kella 12ks oli väljas 32 kraadi!!! Kahju, et ma selle ainukese kuuma ilma tubaselt veetsin, aga pole hullu, varsti on iga päev 40 kraadi. Kolm tundi hiljem lahkusin Eliise juurest oma vasikaripsmetega ja õhtul läksin tööle.
Töö lõpetasin 12 paiku, võtsin ühendust Märdiga, kes kutsus mind Bentlysse Raineri juurde. Seal olevat mingi istumine. Ma ei suutnud tükk aega otsustada, et kas on ikka mõtet minna, sest kuna see maja on kesklinnast umbes 20 min autosõidu kaugusel, teadsin, et ilmselt ma sealt iga kell päris koju tagasi ei saa. Lõpuks otsustasin ikka minna, aga laupäeva öösel kell 1 taksot saada on ikka täitsa võimatu. Kõik taksod olid hõivatud või näpati mu nina eest. Lisaks olid igal pool mu ümber purjus inimesed, kes otsisid kontakti. Ma olen siin baaris töötades ja üldse kesklinna melu sees olles nii tuimaks muutunud, et ignoreerides ja hävitavaid pilke saates, saan enamjaolt alati tüütajatest lahti. Olin juba takso osas lootust kaotamas ja mõtlesin, et see on mingi sign universiumilt, et ma ei peaks minema, kui peatus takso ja võttis mu peale. Sinna jõudes avastasin, et tegemis on tõelise vorstikaga, ehk siis KÕIK olid poisid ja neid oli vist umbes 10? Aga kaua see vorstikas ei kestnud, sest äkki läks PÕMM uks lahti ja sisse marssisid mingid tüübid kolme tüdrukuga. Ma ei liialda, kui ütlen, et ma pole vist ealeski selliseid PÜSSE näinud. Nagu kuskilt Playboy ajakirjast (mitte pahaga mõeldud) välja hüpanud - sellised pikkade blondide juustega, suurte tissidega ja piitspeenikesed preilid ja muidugi hästi lärmakad ja valjud. Ma arvan, et mu lõualuu läks paigast ära, sest suu oli lihtsalt nii pärani lahti kui neid nägin. Ma ilmselt nägin nende kõrval välja nagu Fat Amy. Oh well, mis sa ikka teed. Ma ei oskagi rohkem sellest "peost" rääkida, üks suuremat sorti jauramine ja naljatamine käis. Ma igatahes keerasin üks hetk diivanile kerra ja keegi hea inimene oli mulle USA riigilipu soojaks peale pannud. Äratus oli umbes kell 8, kui kõik teised (kes ilmselgelt magama polnud jõudnudki) kas a) edasi jaurasid või b) sammud kodupoole seadsid.
Kui laupäeval oli Perthis tõeline suveilm ehk 32 kraadi, siis pühapäev oli tõeline Eesti sügis: väljas oli suur tuul, megakülm ja PADUVIHM. Jumal tänatud, et Matu nii lahke inimene oli ja viitsis mind (ja noh, ennast ka) Eesti konsulaati sõidutada, mis asus 30 km kaugusel. Bussiga poleks kohe üldse tahtnud trippida. Eesti konsulaati oli vaja minna seetõttu, et möödunud nädalavahetus oli üks neist ainukestest kordadest, kui Perthis oli võimalik Eesti passi uuendada või uut taodelda. Kuna ma ei tea kohe üldse, et mis minu tulevikuplaanid on ja millal ma (ja kas üldse) Sydneysse satun (mis on ainuke koht, kus saab Eesti passi uuendada), siis otsustasin, et parem karta kui kahetseda ning enda pass praegu ära uuendada. Muidu aegub see mul järgmisel aastal, aga äkki mul tuleb üks hetk plaan minna juba maikuus Aasiasse reisima ja selleks on ju vaja kuus kuud kehtivat passi. Anyway, sinna jõudes läks mu lõualuu ilmselgelt uuesti paigast, kui seda maja nägin. Lihtsalt wow. Nagu kuskilt filmiststseenist välja võetud väike häärber nägi see maja välja. Sisse astudes oli veel suurem wow. Ja neil oli seal Berta-sarnane (minu siit ilmast tänaseks lahkunud maailma kõige armsam-ilusam-targem kutsa) saksa lambakoer. Ma hakkasin kohe teda seal kallistama ja paitama, ise mitte aru saades, et hetk hiljem olin kaetud koerakarvade ja märja koera haisuga. Nojah. Igatahes Anu van Hattem, kes on siis Eesti aukonsul Petrthis oli äärmiselt meeldiv naisterahvas, kellega sai Matut oodates palju räägitud. Anu teadis isegi Generous Squiret, kuna oli seal kunagi söömas/joomas käinud ning omanikud olid rääkinud, et neil töötab palju Eesti tüdrukuid.
Kui passi taotlused sisse saime antud, võtsime suuna tagasi Bentlysse. Aga enne pidime veel poistele pitsat ja alkoholi tooma jne. No täitsa lõpp, kuidas alles kamandasid. Hiljem seal olles ei näinud ühtegi tänuväärset nägu. Aga no mingi paar tundi hiljem, kui väljas ulus tuul ja sadas paduvihma (ja ilmselt anti ka tormihoiatus) saatsin ma poisid JALA poodi, et nad ostaks söögimaterjali, millest ma neile süüa saaks teha. Lõpuks ootasin neid 2h, sest nad otsustasid tee peal olevasse piljardisse minna. Põhimõtteliselt juhtus nii (väljavõte meie Facebooki vestlusest/kommentaaridest):
Ja lõpuks kui poisid reaalselt käisidki poes ära ja ostsid kõik vajaliku, sadasid nad tuppa sisse ja ütlesid, et nüüd on minek. Järgmine hetk olime juba autos ning sõitsime Canningtoni Raineri (a muide kaks erinevat Rainerit on ja nüüd räägin ma Vanni-Rainerist) juurde. Ma ei tea miks. Täiesti mõttetu käik oli, aga vähemalt sai ühe tüdruku poolt tehtud seljankat. Seljanka on ju mu üks lemmiktoit ja siin Austraalias olles pole ma kordagi seda saanud. Peale supi kinni panemist tellis Henry takso ja sõitsime oma kodudesse.
Sellest järgmisel nädalavahetusel ehk pühapäeval oli Raidu sünnipäev. Sünnipäev pidi algama kell 2 ja toimuma Raidu juures. Rait nimelt elab selles samas majas, kus me enne farmi Gretega elasime. Juhtus aga nii, et kuna Rait oli eelmisel päeval kuskil sünnipäeval olnud, jauras ta endiselt kuskil ja polnud kohe üldse valmis enda sünnipäeva tähistama. Me siis tegime juba sünnipäevakülalistega plaani, et lähme kuskile mujale, kui Rait lõpuks saabus ja meid oma valdustesse lasi. Sünnipäeva kohta midagi rääkida pole, tavaline eestlaste pidu. Öösel liikusime veel Crowni kasiinosse, mis oli puupüsti rahvast täis, sest järgmine päev oli Austraalias riigipüha. Nägin seal veel mitmeid töökaaslasi. Üks hetk sõitsime Rasmusega kebabi sööma ja kodudesse ära, sest mina pidin järgmine päev tööl olema.
Kolmapäev-neljapäev olid mul vabad päevad, mida sisustasin peamiselt shoppamise, trennis käimise ja koduste tegevustega. Siiski-siiski jõudsin ka kinno, kus käisime vaatamas the Equalizer'it (päris hea film, kui sulle meeldib vaadata, kuidas Denzlel Washington üksi umbes 40 paha inimest ära killib). Neljapäeval sain lõpuks kokku armsa Triinuga, keda ma pole näinud pea pool aastat! Triinu võttis mind peale, läksime Scarboroughsse, võtsime siidrid ja pitsa ning jutustasime-jutustasime-jutustasime. Lõpuks õhtul saime kokku tema boyfriendi ja kogu ta perega (ema ja vendadega) ning läksime koos perekondlikule õhtusöögile. Haha, naljakas, aga nii tore. Selle Andre perekond on hästi tore, aga sellised need aussid ongi - hästi lahked ja soojad inimesed.
Eile lõpetasin tööl varakult ja kuna täna on vaba päev, ühinesin teistega, kes tähistasid Marguse sünnipäeva Lucky Shagis. Kui mina sinna jõudsin, olid kõik juba täiesti konditsioonis, nii et veetsin nendega kõigest 2h ning tulin siis koju ära. Täna peaks eriti kehv ilm olema ehk vihma hakkab kohe sadama ja sajab terve päeva. Saangi teha mõnusa koduse filmivaatamispäeva ilma süümekaid tundmata.
Edasistest plaanidest nii palju, et Vietnam on nüüd suht kindel, pean veel lõpliku kinnituse ülemuselt saama, et saan jaanuaris soovitud päevad vabaks ja siis ostan lennupiletid ka ära. Oktoobris tuleb mul aga suhteliselt palju kulutusi, sest pean oma 2. aasta viisa ära tegema, mis nõuab ka uut kopsupilti, pean käima arstil, kus visiiditasu on 200 dollarit ning renti ja süüa on ka vaja osta. Ehk siis tuleks alustada kokkuhoiuperioodiga.
Kuna ma väga usin blogikirjutaja enam ei ole, siis alati võib minuga ühendust võtta Skypes!
XOXO
Siiski olen ma natuke oma raske tööelu kõrvalt lõbutsenud. Nimelt paar (3?) nädalat tagasi oli laupäeva õhtu ning meie baar oli praktiliselt surnud. Lihtsalt käisin ringi ja otsisin endale tegevust, aga ikka oli igav. Saatsin siis Steve'le pilke a'la stiilis "Kamoon, vaata kui igav mul on, pliis lase mind koju!". Kell lõi juba südaööd ja mu viimane lootuskiir, et äkki saan töölt vabaks, oli juba ammu kadunud. Hakkasin siis omaette valmistama baari sulgemist (ehk sajandiküürimist), kui äkki tuli Jason mu juurde ning ütles, et ma võin koju minna. Ahjaa, Jason on üks meie uutest manageritest. Ta on ainult 21. aastane ja täitsa asjalik kutt! Respekt. Anyway, läksin siis rõõmsalt koju, vahetasin riided, sain Matuga kokku ja juba olingi tagasi Squire's, aga sel korral kliendi mitte teenindaja rolllis. Tegime paar drinki ja liikusime edasi Rolandi juurde. Jõudsime maja ette täpselt samal ajal koos Mardi, Pika, Maxi, Rainerite ja Randoga. Seal korteris olid veel Tiina ja Mart ka, kuid nemad olid seal juba päeval kella 2st tiksunud ja ikka korralikus konditsioonis. Heheee. Kaua me seal korteris vist ei olnud, sest järgmine hetk oli meil juba maja ees suur maksitakso ja reis Canningtoni võis alata. Vahepeal tegime veel peatuse Matu juures ja siis Raineri juures, et täiendada oma varusid. Canningtonis elavad siis Max, Pikk ja Eliise. Sinna jõudes läks mingiks suuremat sorti süldipeoks ära, sest välja toodi kitarr ja poisid hakkasid laulma. Kõige naljakam oli muidugi, kui üks hetk avastasime, Rainer oli keset pidu otsustanud vanni võtta. Nagu kes see tuleb sellise idee peale kell 4 öösel? Kaua ma seda poiste jauramist vist ei talunud ja uni oli ka liiga magus, nii et leidsin mingi tühja toa ja tõmbasin sinna kerra. Hommikul äratas mind Matu ja ütles, et ma nüüd kiiresti end valmis paneks, takso juba maja ees. Mitte midagi ei saanud aru. Väljas oli juba korralik leitsak ja minul olid endiselt pikad püksid ja saapad (eelmine õhtu oli korralikult külm) seljas. Sõitsime siis järgmisesse majja. Sel korral Rando ja Raineri juurde. Käisime poes, ostsime lihhi ja siidrit ning alustasime sunday sessioniga. Ehk siis kuulasime mussi, sõime, ajasime juttu ja tsillisime. Õhtu saabudes võtsime suuna tagasi kesklinna, kus läksime Matu juurde. Kuskil kella 21 paiku oli suurem osa seltskonnast lahkunud ja alles vaid mina ja Rainer. Ajasime niisama juttu, siis saabus Märt töölt, kes meid peale võttis ja enda juurde viis. Märdi juures jäi Rainer kohe magama ning meie jutustasime tunnikese-kaks ning läksime ka magama. Esmaspäeva hommikul sain Märdi poolt valmistatud imemaitsvat salatit, vaatasime filmi ja lõpuks kell 3 päeval jõudsin ma tagasi OMA koju. Selline tunne oli nagu oleks kolmepäevaselt festivalilt tagasi jõudnud - räpane oli olla, metsik väsimus ja teadmine, et järgmine päev algab töönädal, viisid tuju ikka täitsa nulli.
Tööl oli väga vaikne nädal, isegi reedel ja laupäeval oli baar inimtühi. Eks sellepärast ma saingi reedel juba kell 21 lahti, läksin koju ning filmi vaadates suikusin unedemaale. Järgmisel päeval võtsin ette retke Eliise juurde, et lasta endale paigaldada ripsmepikendused. Ma olen nüüdseks olnud ilma nendeta täpselt aasta ja ausalt öeldes igatsesin seda mugavust, et hommikuti ei pea ripsmeid värvima ja õhtul meiki maha võtma. Kell oli ainult 9 hommikul ja väljas oli selline leitsak, et sure ära. Kella 12ks oli väljas 32 kraadi!!! Kahju, et ma selle ainukese kuuma ilma tubaselt veetsin, aga pole hullu, varsti on iga päev 40 kraadi. Kolm tundi hiljem lahkusin Eliise juurest oma vasikaripsmetega ja õhtul läksin tööle.
 |
| Minu uued ripsmed |
Töö lõpetasin 12 paiku, võtsin ühendust Märdiga, kes kutsus mind Bentlysse Raineri juurde. Seal olevat mingi istumine. Ma ei suutnud tükk aega otsustada, et kas on ikka mõtet minna, sest kuna see maja on kesklinnast umbes 20 min autosõidu kaugusel, teadsin, et ilmselt ma sealt iga kell päris koju tagasi ei saa. Lõpuks otsustasin ikka minna, aga laupäeva öösel kell 1 taksot saada on ikka täitsa võimatu. Kõik taksod olid hõivatud või näpati mu nina eest. Lisaks olid igal pool mu ümber purjus inimesed, kes otsisid kontakti. Ma olen siin baaris töötades ja üldse kesklinna melu sees olles nii tuimaks muutunud, et ignoreerides ja hävitavaid pilke saates, saan enamjaolt alati tüütajatest lahti. Olin juba takso osas lootust kaotamas ja mõtlesin, et see on mingi sign universiumilt, et ma ei peaks minema, kui peatus takso ja võttis mu peale. Sinna jõudes avastasin, et tegemis on tõelise vorstikaga, ehk siis KÕIK olid poisid ja neid oli vist umbes 10? Aga kaua see vorstikas ei kestnud, sest äkki läks PÕMM uks lahti ja sisse marssisid mingid tüübid kolme tüdrukuga. Ma ei liialda, kui ütlen, et ma pole vist ealeski selliseid PÜSSE näinud. Nagu kuskilt Playboy ajakirjast (mitte pahaga mõeldud) välja hüpanud - sellised pikkade blondide juustega, suurte tissidega ja piitspeenikesed preilid ja muidugi hästi lärmakad ja valjud. Ma arvan, et mu lõualuu läks paigast ära, sest suu oli lihtsalt nii pärani lahti kui neid nägin. Ma ilmselt nägin nende kõrval välja nagu Fat Amy. Oh well, mis sa ikka teed. Ma ei oskagi rohkem sellest "peost" rääkida, üks suuremat sorti jauramine ja naljatamine käis. Ma igatahes keerasin üks hetk diivanile kerra ja keegi hea inimene oli mulle USA riigilipu soojaks peale pannud. Äratus oli umbes kell 8, kui kõik teised (kes ilmselgelt magama polnud jõudnudki) kas a) edasi jaurasid või b) sammud kodupoole seadsid.
Kui laupäeval oli Perthis tõeline suveilm ehk 32 kraadi, siis pühapäev oli tõeline Eesti sügis: väljas oli suur tuul, megakülm ja PADUVIHM. Jumal tänatud, et Matu nii lahke inimene oli ja viitsis mind (ja noh, ennast ka) Eesti konsulaati sõidutada, mis asus 30 km kaugusel. Bussiga poleks kohe üldse tahtnud trippida. Eesti konsulaati oli vaja minna seetõttu, et möödunud nädalavahetus oli üks neist ainukestest kordadest, kui Perthis oli võimalik Eesti passi uuendada või uut taodelda. Kuna ma ei tea kohe üldse, et mis minu tulevikuplaanid on ja millal ma (ja kas üldse) Sydneysse satun (mis on ainuke koht, kus saab Eesti passi uuendada), siis otsustasin, et parem karta kui kahetseda ning enda pass praegu ära uuendada. Muidu aegub see mul järgmisel aastal, aga äkki mul tuleb üks hetk plaan minna juba maikuus Aasiasse reisima ja selleks on ju vaja kuus kuud kehtivat passi. Anyway, sinna jõudes läks mu lõualuu ilmselgelt uuesti paigast, kui seda maja nägin. Lihtsalt wow. Nagu kuskilt filmiststseenist välja võetud väike häärber nägi see maja välja. Sisse astudes oli veel suurem wow. Ja neil oli seal Berta-sarnane (minu siit ilmast tänaseks lahkunud maailma kõige armsam-ilusam-targem kutsa) saksa lambakoer. Ma hakkasin kohe teda seal kallistama ja paitama, ise mitte aru saades, et hetk hiljem olin kaetud koerakarvade ja märja koera haisuga. Nojah. Igatahes Anu van Hattem, kes on siis Eesti aukonsul Petrthis oli äärmiselt meeldiv naisterahvas, kellega sai Matut oodates palju räägitud. Anu teadis isegi Generous Squiret, kuna oli seal kunagi söömas/joomas käinud ning omanikud olid rääkinud, et neil töötab palju Eesti tüdrukuid.
Kui passi taotlused sisse saime antud, võtsime suuna tagasi Bentlysse. Aga enne pidime veel poistele pitsat ja alkoholi tooma jne. No täitsa lõpp, kuidas alles kamandasid. Hiljem seal olles ei näinud ühtegi tänuväärset nägu. Aga no mingi paar tundi hiljem, kui väljas ulus tuul ja sadas paduvihma (ja ilmselt anti ka tormihoiatus) saatsin ma poisid JALA poodi, et nad ostaks söögimaterjali, millest ma neile süüa saaks teha. Lõpuks ootasin neid 2h, sest nad otsustasid tee peal olevasse piljardisse minna. Põhimõtteliselt juhtus nii (väljavõte meie Facebooki vestlusest/kommentaaridest):
After 2 hours of convincing boys to go to groceries (which I prob end up cooking myself) they decide to go to play pool and leave me watching crap Australian tv. THANKS LOVES
Ja lõpuks kui poisid reaalselt käisidki poes ära ja ostsid kõik vajaliku, sadasid nad tuppa sisse ja ütlesid, et nüüd on minek. Järgmine hetk olime juba autos ning sõitsime Canningtoni Raineri (a muide kaks erinevat Rainerit on ja nüüd räägin ma Vanni-Rainerist) juurde. Ma ei tea miks. Täiesti mõttetu käik oli, aga vähemalt sai ühe tüdruku poolt tehtud seljankat. Seljanka on ju mu üks lemmiktoit ja siin Austraalias olles pole ma kordagi seda saanud. Peale supi kinni panemist tellis Henry takso ja sõitsime oma kodudesse.
Sellest järgmisel nädalavahetusel ehk pühapäeval oli Raidu sünnipäev. Sünnipäev pidi algama kell 2 ja toimuma Raidu juures. Rait nimelt elab selles samas majas, kus me enne farmi Gretega elasime. Juhtus aga nii, et kuna Rait oli eelmisel päeval kuskil sünnipäeval olnud, jauras ta endiselt kuskil ja polnud kohe üldse valmis enda sünnipäeva tähistama. Me siis tegime juba sünnipäevakülalistega plaani, et lähme kuskile mujale, kui Rait lõpuks saabus ja meid oma valdustesse lasi. Sünnipäeva kohta midagi rääkida pole, tavaline eestlaste pidu. Öösel liikusime veel Crowni kasiinosse, mis oli puupüsti rahvast täis, sest järgmine päev oli Austraalias riigipüha. Nägin seal veel mitmeid töökaaslasi. Üks hetk sõitsime Rasmusega kebabi sööma ja kodudesse ära, sest mina pidin järgmine päev tööl olema.
 |
| Raidu sünnipäev |
Kolmapäev-neljapäev olid mul vabad päevad, mida sisustasin peamiselt shoppamise, trennis käimise ja koduste tegevustega. Siiski-siiski jõudsin ka kinno, kus käisime vaatamas the Equalizer'it (päris hea film, kui sulle meeldib vaadata, kuidas Denzlel Washington üksi umbes 40 paha inimest ära killib). Neljapäeval sain lõpuks kokku armsa Triinuga, keda ma pole näinud pea pool aastat! Triinu võttis mind peale, läksime Scarboroughsse, võtsime siidrid ja pitsa ning jutustasime-jutustasime-jutustasime. Lõpuks õhtul saime kokku tema boyfriendi ja kogu ta perega (ema ja vendadega) ning läksime koos perekondlikule õhtusöögile. Haha, naljakas, aga nii tore. Selle Andre perekond on hästi tore, aga sellised need aussid ongi - hästi lahked ja soojad inimesed.
Eile lõpetasin tööl varakult ja kuna täna on vaba päev, ühinesin teistega, kes tähistasid Marguse sünnipäeva Lucky Shagis. Kui mina sinna jõudsin, olid kõik juba täiesti konditsioonis, nii et veetsin nendega kõigest 2h ning tulin siis koju ära. Täna peaks eriti kehv ilm olema ehk vihma hakkab kohe sadama ja sajab terve päeva. Saangi teha mõnusa koduse filmivaatamispäeva ilma süümekaid tundmata.
Edasistest plaanidest nii palju, et Vietnam on nüüd suht kindel, pean veel lõpliku kinnituse ülemuselt saama, et saan jaanuaris soovitud päevad vabaks ja siis ostan lennupiletid ka ära. Oktoobris tuleb mul aga suhteliselt palju kulutusi, sest pean oma 2. aasta viisa ära tegema, mis nõuab ka uut kopsupilti, pean käima arstil, kus visiiditasu on 200 dollarit ning renti ja süüa on ka vaja osta. Ehk siis tuleks alustada kokkuhoiuperioodiga.
Kuna ma väga usin blogikirjutaja enam ei ole, siis alati võib minuga ühendust võtta Skypes!
XOXO
Comments
Post a Comment